Ta polnud kunagi varem surnud kalahammastega poseerinud. Tundus asjalik mõte - midagi mida pole varem teinud. Samas näis ka ohtlik. Võttis siis kala turjale, paljastades hambumused. Välgust tabatud pilt pidi minema hindamissüsteemiga saidile.
Kirjeldusega :
"Anonüümne naer"

"Te peate ennast rohkem esile tooma" kõlas kommentaar. Teiskordsel katsel kirjeldas poiss sama pilti nii : " Merede soov ei ole tappa kalu, kuid meri on koht kus sureb neid kõige rohkem- sest see on nende elukeskkond. NB, olen vasakul. Pilt läks üles keskkonda milles hinnatakse 1-5 ja seitse ja kümme. Tüdruk nägi pilti, luges allolevat teksti ja mõtles: keskkond millekski on loodud sarnaselt, et selles saaks tõusta elada ja langeda. Justkui langevarjuhüpe, et langus võib olla parim osa, kui vari õigeaegselt avada. Avamata varjuga saabuks paraku selge surm. Mõnikord me ei taju, et keskkond milles elame on loodud õnneks. Õnneks on loodud keskkond milles elame. Nagu kalad kuival, taipamata, et meid ei ole püütud, me pole ise püüdnud olla õnnelikud.
Tüdruk puhkes nutma. Ta polnud kunagi näinud surnud kala kes irvitab oma püüdjale näkku.