Sa kurdad, et pead pyhendama aega ja energiat paberimajandusele.
Inimesed
kalduvad mõtlema: "See oli raske, järelikult on asi seda väärt."
Pingutus, mille sa mingile ettevõtmisele kulutad, kinnitab sulle selle
tähtsust. Kui inimesed peaksid kõndima abielutunnistuse järele kolmsada
kilomeetrit, ei hakkaks nad ealeski lahutama.
***
Sind häirib, et su paberid tunduvad olevat tähtsamad kui sa ise.
Hoia
sellest tundest kinni. Sukeldu sellesse ja vaata ringi. Sa näed, et
paberid on vaid illusioon, kuid seda on kõik asjad, sealhulgas su viha
ja sa ise - see kõik on yksnes näivus, su meele kujutlused. Kas tajud
nyyd maailma tõelist olemust?
***
Sa pead veetma mõttetult palju aega järjekordades.
Sel
viisil õpetab elu sulle kannatlikkust. Pyhenda kogu see aeg
harjutustele, mõtlusele ja enese uurimisele, ning peagi mööduvad aastad
märkamatult, nagu lööks liblikas korraks tiivaga. Pea kalliks vaikust
kabinetiuste taga.
***
Sa oled solvunud, sest keegi karjus su peale.
See
solvab sind ainult siis, kui sa otsustad, et see peaks sind solvama.
Laps karjub, sest tal on valus ja ta tunneb end yksikuna. Inimesed
karjuvad su peale samal põhjusel. Naerata neile, julgusta neid, aita
neid. Ole nendega õrn.
***
Sa tegid oma töö ära nii kiiresti kui suutsid - ning said tasuks ainult veel rohkem tööd.
Hinda
oma tööd, võta selle tarbeks aega. Uuri seda hoolikalt, nagu vaatleksid
kalliskivi või haruldast orhideed. Mida rohkem aega sa sellega veedad,
seda tähtsamaks su töö muutub. Ta on nagu laps, kes muutub endast
teadlikuks. Ära kiirusta teda yles kasvama ja sinust lahkuma.
***
Raske töökoorma eest makstakse sulle liiga vähe.
Aga
kas sa töötad tõesti ainult raha pärast? Kui jah, miks sa seda tööd
yldse teed? Kasulikku asju tuleks teha rahast sõltumata, kasutuid pole
yldse mõtet teha. Kas ei peaks sa tegema hoopis midagi mõistlikku,
näiteks kypsetama leiba või kirjutama luuletusi?
***
Su töökaaslased veedavad päevad lobisedes, kuni sina kogu töö ära teed.
Kas
sa ei peaks neilt õppima? Kõike tõsiselt võttes ei saa sa asjast kuigi
hästi aru. Maailmas on väga vähe tõsiseid asju: kirurgi otsus, kas
lõigata sygavamalt; sõduri otsus, kas tuleks tulistada. Need asjad
otsustavad kellegi elu yle siin ja nyyd, vahetult. Kirjutuslaua taga ei
tehta kunagi midagi tõsist.
***
Su töövahendid on töö jaoks kõlbmatud, sult tahetakse võimatut. Sa veedad pikki päevi, tehes asju, mis lõpuks ära visatakse.
Nii
möödub meie elu: me ei saa teha midagi jäävat. Kõik me teod on liivast
ning lõpuks kannab tuul selle laiali. Ykski koloss ei kesta igavesti.
Pole tähtis, kas sa vastad kõrgetele nõudmistele või lõpetad kõik
projektid õigeks ajaks. Oluline on protsess, mitte tulemus; sinu kõige
tähtsam saavutus on su enda pyhendumus.
***
Sinult
nõutakse, et sa õpiksid tundma iga vähimatki reeglit ning peaksid
sellest täht-tähelt kinni, ehkki asja mõte niimoodi kaotsi läheb.
Tee
seda. Pole oluline, millest sa mõtiskled; kui seda piisavalt kaua
uurid, näed liivateras lahtirulluvaid maailmu. Pööra tähelepanu
väiksele kirjale, kao mikroskoopilistesse yksikasjadesse. Väikesed
asjad on sama tähelepanuväärsed kui suured, sest kogu maailma
struktuuri aluseks on imeline kooskõla, mis laseb neil kõigil koos
eksisteerida. Pisikesed asjad kõnelevad sulle hiiglaslikest.
***
Kõik dokumendid on pikad ja tyytud, sind väsitab nende sõnaohtrus.
On
kerge teha vahet yhel sõnal ja kahel, yhel tilgal ja kolmel. Ent
tuhandest sõnast saab jõgi, just nagu korrataks yhtainsat sõna tuhat
korda. Sa ei yrita jõge ära juua, vaid kuulad, kuidas see mööda voolab,
täites su sydame rõõmuga, imetled selle pinnal sillerdavat
päikesepaistet. Jõel ei ole tähendust, see lihtsalt on.
Tõlgitud raamatust "Zen and the Art of Bureaucracy".
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!