Igasse nädalasse jagus talvekülma, vahel ka sulailma ja vihma.
Hundinuiad olid talve üle elanud, nii oli ka järvesilmal paiknev jää end sulatada lasknud, lubades enesele vaid väiksemaid närvilisi või linde.
"Tulete ka käima?" oli järve küsimus alalõpmata janustele noorhirvedele.
"Noo.. ee. mök."
Hirved kardavad vett, ometi läks mõnigi julge end kastma olles kuulnud, et hundikari liikvel ja õigemat teed metsas ei eksisteerinud kui seda oli lumine, kuid selgelt lage järvepind.
Pealtpoolt suisa lage oli kord järvele öeldud. Ütlejat olla enam mitte nähtud.
Surma kui sellist jätkus igal sammul. Võiks öelda, et iga metsalooma sõõrmeis oli surma hingus..
Kopra korjus uilpis veel endiselt salaküttidest jäänud mõistmatuses.
Kuhu sai, kas sai ja milleüle me vaidleme, milleks aega viita- koheselt oli saadaval teine samalane.
Koostöös pikenevate päevadega võttis võimust teadmine, et kevade ei ole enam mätaste taga. Elevant ei tea põhjamaa talvest palju, küll teab karuott. Või sitta ta teab?
Karud, siilid ja muud suveloomad magasid õndsas teadmatuses poole oma elust.

http://www.epl.ee/artikkel/592410

Meeldib!