Kunagi, ohh kui ammu oli see
kui pisike plikatirts jooksis läbi muda ja vee
Päike paitamas peakest, rohi kraapimas taldu
tihti  naeratas ta, ning lasi peakese kaldu.

Aastad möödumas jõudsalt, aeg seisma ei jää
kasvab suureks see tüdruk, ei enam porilompi läe
Tihti naeratab tüdruk, ning laseb kaldu oma pea
kuid mis torm on Tema sees, seda keegi ei tea.

Jah naeratab suu ning täitmas nägu on sära
ei uhu vihm ega tuul seda ära
Isegi kui keeristorm Tema sees
on alati naeratav nägu Tal ees !

  

Meeldib! 4