Juutide Paabeli-vangipõlve ajal (586-539 eKr) sattus teismeline Taaniel kuningas Nebukadnetsari õukonda, kus teda koolitati kuninga nõuandjaks. Peagi edutati Taaniel valitsejaks üle kogu Paabeli maakonna ja ülem-eestseisjaks kõigile Paabeli tarkadele, kuna ta oskas seletada kuninga unenägusid. Unenägude seletamise oskus kujunes prohvet Taanieli vangistuse saatuslikuks eellooks. Esimene unenägu, mida noormees Nebukadnetsarile pidi seletama, oli seotud kummalise kujuga. Hiigelkuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast. Üks kivi murdus aga mäe küljest lahti ja purustas kuju jalad. Raud, savi, vask, hõbe, kuld - kõik muutusid aganateks, mille tuul eemale kandis. Kuju tabanud kivist sai suur mägi ja see täitis kogu maa. Kui Taaniel selgitas Nebukadnetsarile unenäo tähenduslugu, mainis ta, et Nebukadnetsar on küll kuningate kuningas, kellele on võimu, vägevust ja au (kuld), ent tema järel tõuseb teine kuningriik (hõbe) ja veel kolmas kuningriik (vask) ja neljas kuningriik (raud). Jalad, mis olid osalt savist ja osalt rauast, tähendavad jagatud kuningriiki. Lõpuks püstitab aga Jumal sellise kuningriigi (kivi), mis jääb igavesti püsima.

Teises unenäos nägi Nebukadnetsar suurt puud, mis ulatus taevani ja mille ingel käskis juure pealt maha lõigata. Taaniel tõlgendas seda unenägu kui otsest hoiatust, et kuninga võim on ohus. Juhtuski nõnda, nagu Taaniel oli ette näinud: Nebukadnetsar kaotas trooni ja tema asemele astus Belsatsar. Taaniel võitis ka uue kuninga soosingu, mis andis taas õukondlastele põhjust prohveti peale kadedad olla.

Kui kuningas Belsatsar korraldas tuhandele suurnikule uhke peo, toodi Jeruusalemma templist kuldpeekrid, millest kogu seltskond veini rüüpas. Veiniuimas õukondlased hakkasid ülistama kuld-, hõbe-, vask-, raud- ja kivijumalaid. Äkki ilmus palee lubjatud seinale kiri. Kuningas Belsatsar nägi kirjutavat kätt, kahvatas ja hüüdis hirmunult, et kohale toodaks nõiad ja tähetargad. Valitseja lubas Paabeli tarkadele, et kirja mõistja ja seletaja riietatakse purpurisse, talle pannakse kaela kuldkee ja temast saab kuningriigis võimult kolmas valitseja. Taaniel loobus lubatud andidest, aga oli nõus selgitama seinal olevat kirja ”menee, menee, tekeel, ufarsiin”:

menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu;

tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat;

ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.

Prohveti sõnad said teoks selsamal ööl – pärslane Dareios kukutas Belsatsari.

Uue kuninga Dareiose õukonnas kasvas kadedus prohvet Taanieli vastu niivõrd suureks, et suurnikud veensid kuningat välja andma salakavalat keeldu: kolmekümne päeva jooksul ei tohi keegi paluda midagi üheltki inimeselt ega Jumalalt, vaid kuningalt. Keelu vastu eksijad tuli visata lõvide ette. Õukondlased teadsid, et Taaniel palus iga päev oma Jumalat kolm korda. Paluja tabati teolt ja kuningas Dareios oli sunnitud prohveti lõvikoopasse heitma. ”Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!” sõnas kuningas, enne kui koopasuu ette kivi veeretati ning kuningas selle oma sõrmusega pitseeris. Koiduajal selgus, et lõvid ei teinud öö jooksul Taanielile liiga. Sellist imet nähes käskis kuningas Taanieli lõvikoopast välja tuua ning hoopis kurja plaaninud õukondlased kiskjate ette visata. Lõvid murdsid maha kõik Taanieli kadestajad ja halvustajad.