Loe...

Tütarlaps istub küünlavalguses toas ja ta tunneb end hästi. Ta joob teed ja vaatab aknast välja. See ilm õues on nii hea. Paks lumi on maas ja seda ainult sajab ja sajab ja terve õu on lund täis. Tütarlaps ei suuda oma pilku eemale sellest õuest. Ta tunneb korraga, et midagi on selle ilma juurest puudu. Ta tahab olla armastatud selle inimese poolt, keda ta armastab kogusüdamest. Selle tütarlapse pilk on ikka suunatud õue poole. Ta näeb väikest poissi ja tüdrukut õues, kes hoiavad käest kinni ja loobivad üksteist lumega. Tütarlapsel seda nähes voolab pisar mööda nägu alla. Ta süda hakkab pekslema. Ta tunneb midagi suurt ja head sees. Nüüd ta ainult tahab ja sai aru, mis tal on puudu. Tal on puudu inimene enda kõrvalt, kes hoiaks teda külmal talve ilmal ümbert kinni, kellega saaks koos vaikida ja lihtsalt vaadata üksteist ja öelda talle: " Ma armastan sind kogusüdamest!" Ja see inimene võtaks talt ümbert kinni ja ütleks talle seda sama. Tütarlaps ainult unistab sellest ja pisarad aina lanegavad ta näolt alla. See teeks ta nii õnnelikuks ja iga õhtu korduks see sama. Nii hea oleks, kui oleks see inimene olemas, kellega õhtuti käest kinni jalutada ja olla temaga alati koos. See on selle tüdruku unistus ja iga õhtu istub ta laua taga, kus on küünal ja vaatab välja ja ootab teda, et ta armastatu märkaks teda ja tahaks teda tundma õppida.
Midagi rohkem see tüdruk ei soovi, kui ainult seda, et see unistus täituks...

Meeldib! 2