Kord märkas pärdik, käes tal vanaduse päevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kuid eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud:ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub
pealaele upitab, seal käpalabale -
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, rämps"ta kirub : "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast - sodi taga.

Meeldib! 2