on hilisöhtu ning mõtlikult ootan ma juba,
telefoni helinat ise rahutult marssimas mööda tuba,
tuba mida ymbritseb ainult neli tyhja seina,
masendusse sattumisest ma mõtteis kodus seilan,
igatsen neid kodunt kaua eemal oldud hetki,
kui öösel sai salaja tirtsul peale panna tekki,
aga telefoni helinat ma ikka veelei kuule.
muutun murelikuks yritades samas mõelda muule...
väga äge lugage