piisk Üks piisk imbus maa peal aeglaselt mulda,
ja teised tegid seda kiireminigi veel.
Eemal imendus neid veelgi ja veel,
ja lõpuks oli neid kaugelegi kuulda.

Sadas, sadas, sadas lausa paduvihma,
sadas veelgi ja veelgi ja veel.
Ja ujusid kaldad, ujus terve maailm,
vaid üksainus vihm ja kõik oli kihvas!

Uppusid sitikad, uppusid satikad,
uppus kogu prügi maanteede äärtes.
Hävisid hooned ja majad ja autod,
hävisid haigused, söögid ja multikad.

Ja polnud enam kohta, kuhu varjule minna,
polnud ainsatki paika, kus magada, olla.
Ja kusagil polnud enam hingata,
polnud raha, polnud aega, polnud kella.

Ja keegi ei öelnud, kes seda tegi,
keegi ei teadnud, kes seda tahtis.
Mitte keegi ei mõelnud, mis oli põhjus,
ja polnudki enam kedagi, kõik oli läbi.

vesi uhus mööda ojasid ja järvi,
ta sulises seal, kus oli olnud maa.
ja ta ujus läänes ja loodes ja idas-
ja mitte midagi ei jäänud järgi.

Meeldib! 4