Ma armastan sind,
kui sinu rannaliiva osa,
kuhu meri päris ei ulatu.
Lõpuks mattub lainete all
ja võib-olla isegi kulub kauem....
Kui õige aeg on käes,
siis see on läinud, kaotatud,
mida enam ei saa katsuda ega puudutada,
vaid jääb unistusse su mõtetesse,
mida oled kogenud ja tundnud.

Elu on kõigest tuul, läbi lukuaugu.
Me kõik lõpetame nuttes, kuskil kirikus.
"Mäleta mind," sosistab tolm.
Aga, kui sa vaatad päikese poole,
siis jäävad varjud selja taha.
Aga liigu edasi, sest aeg ei peatu,
sest see läheb omasoodu edasi.

Armastusega,