Vist keegi ütles vanasti
et õnne toovad killud.
Vist seepärast neid nii ohtrasti
mu teele sa nüüd pillud.
Kuid õnne sest ei tärganud.
Mis tuli, oli valu.
Sa seda vist ei märganud
et olin paljajalu.



.

Oma unelmates ehitasin imekauni maja..kõik seal oli...kõik seal oli mida õnneks vaja.
Sinna võtsin kõik, mis mulle armsad.
Tulid sina, arvasin ka mulle..
Kõnnid mööda minu tube enesega rahul, minul aga...minul aga kadunud on hingerahu.
Igas sinu jala sammus klaasihelin kajas...miks sa tulid klaasist majja rauast saapad jalas!



Kunagi tahtsin ma karjuda meeletult, kõvasti karjuda oma õnnest,et kuuleksid kõik.
Kunagi tahtsin oma õnne hoida kahel käel ja sirutada teda näitamiseks kõigile.
Nüüd tean,et õnnest võib vaid vargsi sosistada,et õnn tuleb peita sügavale südamesse ja varjata teda seal kahe käega..

Õnn koputab Su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole Sind kodus, teisel korral on Sul kõrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse Sinu uks.

Meeldib! 1