Need sõnad mis ütlesid sel õhtul mulle,
need sõnad mu südame kuuluma panid vaid sulle.
Soovisin, et ei lõppeks see hetk ei iial.
Need sõnad mu mõtted paradiisi viivad.
See kuu mis eredalt paistis su suule
ja sel hetkel kui kokku puutusid me huuled.
See pilk su silmis, kui mind vaatasid...
hetkekski ei kartnud, et olen su kaotanud.
Ei oleks iialgi seda uskunud ,
et nüüdseks oled kõik ilusa purustanud
ja jätnud vaid uskumuse, et armastus võib hirmutada.
Võtnud ära mu ilusad unistused
ja jätnud mu hinge need valusad mälestused.
Pole mu jaoks seda kaunilt eredat kuud,
on kibestus vaid nüüd,
ja ristuvad pilgud valmistavad hirmu.
Hoian tahtmatult kinni neist mälestustest, mis sinuga veetsin.
Ja alati mul meenub, et mind reetsid...
Proovin küll armastada ja armastatud olla,
kuid süda mul loodab, et siiski võid tulla.
"Alati on raske loobuda millegist nii kaunist."
Mu süda seda mulle lausus.
Ikka ja jälle meenub vaid see õhtu,
kui laususid need sõnad ja haihtusid õhku.
Võtsid mu kingitud südame kaasa.
Kadusid vaikselt, läksid nii tasa.
Miks ei suuda sind unustada?
Miks pidid mu lootused niiviisi purustama?
Milleks veel seda kõike meenutada,
kuid ei suuda sind siiski veel unustada...

Meeldib!