Selleks ajaks, kui ma ülikooli läksin, ei mõelnud ma talle enam iga päev, vaid ainult siis, kui ma ennast tõeliselt üksi ja halvasti tundsin.

Ülikooli lõpuks elasin ma koos mehega, kes mind Janekit unustama pani. Meie kooselu kestis kuni selle kevadeni ning lõppes suurelt ja inetult. Maarika suhe oli samuti karidel ning sedasi tekkiski meil võimalus lõpuks ometi kahekesi reisima minna. Ja nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem seisis Janek uuesti mu ees.

Maarikale jõudis pärale, kes see mees tema ees on. Ta vaatas mulle küsivalt otsa ning ma noogutasin. Tundus, et Janek polnud veel taibanud, kes ma olen. Korraks välgatas tema silmis midagi, aga siis raputas ta pead, justkui mõtteid eemale ajades, ning lausus: ”Kummaline.”

“Mis asi on kummaline?” küsisin ma end uuesti mehe poole keerates.

“Lihtsalt see, et sa nutma hakkasid. See meenutas mulle kedagi,” ütles mees ning keeras end baaridaami poole, et jooki tellida. Tema kord oli kätte jõudnud. Maarika vaatas mulle veel kord küsivalt otsa ning mainis vaikselt: “Tal pole abielusõrmust.”

“Kullake. See ei tähenda midagi. Me kumbki polnud abielus.”

“Mis nüüd?”

“Ma ei tea.”

“Tahad, lähme minema?”

Ma ei teadnud, mida ma tahtsin. Olin aastaid mõelnud sellele, mida ma teeksin, kuid teda uuesti kohtaksin. Ma olin seda vaikselt lootnud ja teda ka internetist otsinud, kuid seal polnud talle ühtegi viidet.

Tegelikult kartsin ma seda, et olin loonud mehest endale väljamõeldud kujutluspildi. Võib-olla on ta joodik või vägivaldne või... vahet pole, mis, aga et ta pole see, milliseks ma ta oma mõtetes unistanud olin. Kui ta rasketel aegadel mind minu mõtetes päästma tuli, siis oli ta justkui prints valgel hobusel, kes oskas alati õigel ajal õigeid asju öelda ja teha. Ta toetas mind igas olukorras ja armastas mind alati jäägitult.

Tõenäoliselt oli ta praeguseks unustanud, et ma kunagi olemas olin. Oleks nõme meenutada praegu, et kuule, ma olen terve elu sinu nime ja näoga väljamõeldisesse armunud olnud, tegelikult sügavalt armastanud...

Ma sorisin oma mõtetes ja tunnetes ja seal polnud midagi sellist, mida ma olin oodanud. Tegelikult polnud mulle vist päriselt pärale jõudnud, et see mees minu ees on olnud kümme aastat mu mõtetes ja unenägudes ja ma olen pidanud teda oma elu armastuseks. Minu keha ei värisenud erutusest. Mu süda ei tahtnud rinnust välja karata. Pigem olin ma kergelt uimane, kuid samas täiesti rahulik. See esimene hetk, kui ma aru sain, kes ta on, oli ainus, mis andis märku sellest, et ma olin teda kunagi armastanud. Nüüd olin juba täiesti rahulik.

“Vaatame, mis saab,” ütlesin Maarikale ning tellisin omale joogi.

Janek võttis letilt tellitud õlled ning kutsus meid oma lauda.

Lauas oli palju noori inimesi. Seal oli ka mees, kes meid hommikul meie jalavaeva oli vähendanud ning meid autoga siia linna toonud ja seda pubi soovitanud. Tutvustasime ennast. Kui ma oma nime ütlesin, kortsutas Janek korraks kulmu, nagu talle meenuks midagi, kuid sellele järgnes juba tuttav pearaputus.

Paari tunni jooksul ei juhtunud midagi. Lobisesime tühistest asjadest ning jõime ära märkimisväärse koguse alkoholi. Siis ilmus lavale bänd ning enamik seltskonnast liikus lauast lava juurde. Tuli välja, et see on kõige popim bänd siin. Rahvas röökis lugusid kaasa laulda ning läks peaaegu hulluks. Meid kisti Maarikaga sellesse möllu otse lava ette ning me läksime lihtsalt vooluga kaasa.

Siis tegi bänd pausi, enamik rahvast suundus tagasi laudadesse või baarileti äärde, osa jäi plaadimuusika järgi tantsima. Meie üritasime minna välja värsket õhku hingama. Siis haaras keegi mul käest:

“Ma tahan sinuga rääkida.”

Noogutasin vastuseks. Maarika juba lehvitas mulle ja näitas, et hoiab mulle pöialt. Janek hoidis tugevalt mu randmest kinni ning vedas mind omale jõhkralt teed tehes ukse poole. Välja jõudes ta ei peatunud ning viis mind kärast eemale. Siis, kui pubi kära enam meieni ei kostnud, jäi ta seisma, hoides ikka veel mu randmest tugevalt kinni.

“Sa teed mulle haiget,” ütlesin vaikselt.

“Mida?” ei saanud ta aru.

“Mu käel on valus. Palun, kas ma saan selle nüüd tagasi!?” ütlesin kõvemini.

“Vabanda, ma ei märganud,” pomises ta mu kätt vabastades.

Seisime ja vaikisime. Ta vaatas mind pikalt pealaest jalatallani. Panin käed justkui enesekaitseks rinnale risti ning tundsin endas trotsi.

Mida ta siis tahab minust? Mulle meenus see aastavahetus ja see tüdruk ja see, et Janek ei vastanud mu kõnedele ega kirjadele. Naersin vaikselt oma mõtetes ning sain aru, kui rumal ma olin olnud kõik need aastad. Hakkasin oma lolluse üle naerma ning pöördusin pubi poole tagasi minema.

“Stiina!”

Võpatasin, kuid jätkasin minemist, endamisi oma lapsikute mõtete ja lootuste ja unistuste peale naerdes. See oli ju kõik välja mõeldud. Ma ei teadnud temast midagi. Polnud kunagi teadnudki. Ma lihtsalt olin selle kõik välja mõelnud. Kui rumal minust!

“Stiina! Oota!”

Kiirendasin sammu.

“Stiina! Ma tahan teada, miks!”

Järgneb...Kindlasti te ootate põnevusega, mis edasi saab, eksjuu...;)

Meeldib! 9