Hingedepäev on 2. novembril.
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana.
Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju.
1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hing on tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Hinge tähendus oli algselt seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks.
Küllalt sageli on hinge peetud üleloomulikuks nähtuseks, pidades teda keha elustavaks substantsiks.
Wilhelm Wundti hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud hinge arengusüsteemi: vägi (elusus) – Körperseele (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga) – Freiseele (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehasse siirduv irdhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt. Vanas Testamendis (nefeš- elujõud, pulss ja nešama- eluõhk, mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st. irdhing) kui ka kas või eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida. Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmneb surnuhing kummitusena, mardusena, tondina.[1]
Hing võib olla ka:
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!