"Loodus nõuab oma,
ole noor või vana!
Kevad käsib jätkata,
rõõm on jälle kohtuda!"

Kellegi poolt söögitoa seinale kirjutatud sõnad meenutasid kõigile seda rõõmu ja lusti aega, milles elades unustad kõik maise. Osa inimesi oli läinud juba õue mändide alla. Perenaine ja võõrustaja, tädi Alma, kraamis tühjaks saanud salatikausse laualt kokku.  ...

... Jaanuski tõusis ja vaatles enda ümber. Oli rahulik pühapäeva pärastlõuna rannamändidest ümbritsetud puhkekodus. Linna kirikurahvas oli otsustanud siia kokku tulla, et üheskoos üksteist paremini tundma õppida. Arutleti maiste ja taevastegi asjade üle. Milleks Jaanus siia tuli?! Ei tea. Võib-olla, et kontakti saada Meeriga. Mis oli sundinud teda üldse siia tulema? No jah, mida muud tal ka teha olnukski. ”Loodus nõuab oma…”

Läänemerelt vohav soolakas tuuleiil kohises mändide ladvus. Jaanuse jala juurde potsatas pisike turris kuuega pruun männikäbi. Ühe käbisarna vahelt poetus välja õbluke siidja lehviga seemneke ning hõljus tuules Jaanuse juuksetukast mööda. Kindlasti otsides tuulega endale uut kasvupinda…

"Mis sa siin nii vaikselt konutad?"

Uksel seisid Meeri ja ta sõbranna, pisut täidlasevõitu Ulvi, muigel naeratus näol.

"Ah, niisama!" kohmetus poiss vastuseks.

Uksele ilmus ka onu Aksel ja pani ette üheskoos mere äärde jalutama minna. Jaanus seiras mõtlikult Meerit. Tema pikad, helebeežid lokkis kiharad olid kukla peal tõmmatud "hobusesabaks". Soojades värvitoonides sviiter harmoneerus näojumega ühtlaselt armsaks. Siiski erines Meeri välimus vägagi tema omast. Meeril oli kena piklik näojoon, Jaanusel aga ümmargune, etteulatuva lõuaga sihverplaat. Nojah, ega meest-naist võrrelda saagi. Naine olevat ju looduse kroon, loodud ehteks oma mehele. Nagu kirjutatud: Jumala loomistöö viimane taies.

Meeri, avastanud, et Jaanus teda pilguga endasse imeb, muigas kergelt ja pöördusid Ulviga minekule.

Mererand oli täis mügerikke kive. Mõned lebasid kaldal, teised ulpisid vees. Meri peksis vahtu vastu kive üles. Rannaplaaži liiv oli parajalt mõnus kõndimiseks. Lausa kutsus plätusid jalast ära heitma. Rannavahi putka seina najal seisid värvimist taga igatsevad vesijalgrattad. Kajakad lendasid kaugemal vahuste lainete vahel ja rannaadru sees ukerdasid ühe tuttava lapsed. Aeg-ajalt kätt vette pistes ja siis kaldal liivaluiteil jalutavale emale midagi näidates. Oli see siis teokarp või kenasti päikesevihus sillerdav merekivike, kes seda enam mäletab.

Jaanus võttis päkkadepeale ja solistas ka jalgupidi vees. Üks suurem laine lõi altpoolt püksisääred märjaks. Nojah - see veel puudus… Ah tühja kah!

Ulvi ja Meeri naersid, puhuti pilke tema poole heites.

“Misasja nad küll minust taga räägivad?” mõtles ta. “Mida üldse Meeri minust mõtleb? Ega tal ju küll midagi viga ei ole. Omamoodi on ta päris armas tüdruk. Kas on tema see, kellest saab kord tulevikus minu abikaasa? Ei tea…”

Taas lõi uks laine vastu jalgu. Püksid said juba põlvistsaati märjaks. Taas naersid Meeri ja Ulvi oma piigalikult muhedat peenehäälelist naeru. Jaanus ronis veest välja liivale. Püksid nirisesid. Sokke polnud mõtet liivaselt krobeliste varvaste otsa vedida. Plätusi näppu võttes vantsis ta kaldarinnatist pidi plikadele järele. Rannamändide ladvad õõtsusid õhtutuules. Meeri juuksetukk õõtsus sviitri õlgadel sammude rütmis. Jaanus oleks tahtnud neid silitada, neisse uppuda ja neis püherdada, aga miski tema sees siiski ei andnud selleks vaba voli. Vast oli see kohmetus tüdrukutega suhtlemises. Või lihtsalt loomupärane tagasihoidlikus.

Ka teised sellele laagriõhtule saabunud said vees ulpimisest küllalt ja koos seati sammud tagasi suvemajja. Õhtu vajus juba vastu päevaloojangule. Tagasi saabudes ootas ees juba praksuvate halgudega kaminakolle väikeses hubases viitsaalis. Räägiti maast ja ilmast, lobiseti nalja ja naerdi koos. Ainult Jaanus istus omaette nurgatoolis ja võttis vestlusest osa tagasihoidliku pealtvaatajana. Meeri rääkis oma koolipõlvelugusid. Kord olla nad oma pinginaabriga tahtnud poistele säru teha ja pritsinud neid siis veega. Poisid saanud aga pea voli enda kätte ja nendel ei jäänud muud üle kui kuhugi vehkat lasta. Keeratud end siis kardina sisse torusse. Kahjuks oli see kõige halvem peidupaik. Kardinatoru ülaots oli ju lahti ja sealt terve lillevaasitäis vett neile kaela sadaski. Küll nad siis kiljusid…

Rahvas naeris põgusalt. Jaanuski muheles ja imetles Meeri leegihelgis kiirgavaid lokkavaid juuksed. Kaminatuli kumas tuppa oma sooja valgust. Seintel värelesid varjud. Mõned inimesed pidid juba lahkuma. Jaanus vaatles tule loitvat leegivõbelust ja mõtles unistuste kaunitarist. Tasapisi vajutas unehaldjas ta laugudele magusa unepitseri.

Mitut puhku möödus juba, kui Jaanus uuesti silmad avas. Esimene asi, mida ta nägi, olid Meeri silmad, mis ainiti tema peale vaatasid. Ruum oli tühi. Kaminatulest järel hõõguvad tukid. Niimoodi ta seal seisis ja vaatas, kuni sõbranna Ulvi ta mõttelõnga katkestas, astudes puudesülemiga tuppa.

Mida Meeri mõtles, jäigi Jaanusele mõistatuseks. Igatahes eemaletõrjuv ta pilk ei olnud. Vahest oli see samuti igatsev kutse! Vahest soovis midagi… Sõnad aga lendasid huultelt ütlemata minema ega jõudnudki sinna pärale, kuhu neid vahest oli soovitud.

Kaminasütest tõusis uus leek täis sädemeid ja südametuld. Öö varjutas armuhetki ja poetas üle kõigi oma haigutavat suud.

Meeldib!