Imelik on see elu tõesti,ühel hetkel tundub elu nii ilus ja teisel hetkel variseb kõik kokku....ühel hetkel tunned,et sind vajatakse,kasvõi kui head tuttavat,kuid teisel hetkel oled sa täiest tähtsusetu .....ja mida ma siis nüüd nii väga vajan,armastust? usun,et mitte,sest ma ei usu sellesse,kuid teadmist,et on keegi kellega on lihtsalt koos hea olla,teadmine,et sind vajatakse kui sõpra,kui tuge raskel hetkel....oleks ju hea seegi,kuid teadmine,,et sa oled tähtsusetu on masendav......jah,paraku,kui kellegagi on liiga hea koos olla,tekitab tunde,et oled armunnud,või soovi rohkem koos olla,kui hädapärast vaja oleks ja see on hävitav jõud....korraga avastad,et seisad taas kord täiesti üksi omal teel,teadmata kuhu minna ja mida edasi teha...kuidas edasi elada....seisad jõuetuna,pisarad voolamas ja süüdistad vaid oma enda eksistentsi....kuid mis teha,see on ju sinu elu,mida tuleb elada,tahad või mitte....mida peaks tegema...oma olemust muutma,kuid see pole ju võimalik,oleme need,kelleks meid on loodud...nii,et jääb vaid teadmine,et kõik see kordub ikka ja jälle....

Meeldib! 7