seisan taas teel,tuul sasimas mu tukka
kõrgele keerutades põlenud tunnete tuhka
rahvas kõnnib,istub ja seisab püsti,
ma seda kõike näen,ometi tunnen end üksi

kõigis oma tegudes,olen kukkunud ma läbi
ennast peeglist vaadates tunnen vaid häbi
ma tõesti ei hooli,ei armasta ega vihka
õnne leida juba ammu enam ei ihka

loobun kõigest ja endaga teen rahu
peagi on aeg,kus kedagi mu ellu ei mahu
olen üksi,täiesti üksi ja nii on hea
ei iial siis kelleski pettuma pea

ise endale jõudu siis annan,
ise ennast läbi raskuste kannan
pole sõpra,kellega aega veeta
seega iial ei saa ta mind  reeta...

müürid enda ümber tugevaks laon
nende kaitsvasse emussse kaon
kaotsi on läinud minus lootus ja usk
kadus naer,asemele asus tusk

 kanda ei taha endal enam maski
lõikan,rebin ja tallan kõik katki
lõpetan kõik,olgugi see veel eos,
vihkan seda maailma igas tema teos

kord kui leian lahenduse- on hea,
kui mitte,leiab lahendus mind.
mis lahenduseks on,ei tea,
ometi siin elus kõigel on hind.

Meeldib! 7