kõik mis kunagi tundus suur,siiras ja puhas,
nüüd oma otsa leidnud on söes ja tuhas..
ütled,et ma ei tohi armuda ja armastust tunda,
see on lihtne,,,ma ei saakski oma südamesse murda...
ei usu mu süda ühtki ilusat heli või häält,
kogu usk,usaldus on ammu kadunud säält...
seal alles vaid mälestus ja mingine lohutus
ning jäänud on ka karm- elada kohustus...
ise endale kõik üles ma tunnistan,
ise endaga millestki ilusast unistan....
ise naeran,nutan ja endal pisaraid pühin,
vaid ise endale toetudes edasi rühin...
küsid,kas ise ennast siis nii palju ma usaldan,
kas ennast armastan ja kas ma end jumaldan?
oh ei,kuid üks kõik,kuidas ma ka ei taha,
ei suuda ma iial jätta end maha....
kunagi,kui hing,mu keha seest lahkub,
veri mis soontes,hüübib ja jahtub....
siis kui hing nelja tuule poole lendab,
alles siis,maha olen jätnud ma enda....
Väga hea luuletus....
tänan;)