Rahvaste sõpruse veidra mekiga vili

22.10.2007 00:01
Margus Mihkels, Postimees

Hoolimata hiiglaslikest mõõtmetest jätab Eestis vähetuntud maastur GMC Acadia üsna sportliku mulje.
Foto: GMC

Paari nädala eest oli mul viisakalt öeldes rõõm külastada Türgi Vabariiki. Ehkki külaskäik oli lühike, vaid kahepäevane, pole ma saadud šokist siiani toibunud.

Tunnustatud Michelini atlas väidab, et Tallinna ja Antalyat lahutab veidi enam kui 3600 kilomeetrit ehk ajaliselt umbes viis tundi. See on räige vale ja ma olen väga nördinud, et hinnatud teedekaardi koostajad sellist eksitavat viga märganud pole.

Tegelikult eraldab meid Türgist umbes 11 000 aastat, sest summa summarum on see riik ligikaudu samal tasemel kui Pulli asula, mis tekkis Pärnu jõe äärde umbes 9000 aastat eKr.

Antalyas ringi käies olin ma väga üllatunud, et inimesed elavad majades, ostavad poest süüa ja jätavad oma pakkimisnööri abil koos püsivad autoromud seisma, kui fooris punane tuli süttib.

Antalya, jah, oli väga sarnane mõne tsiviliseeritud riigi keskmise linnaga. Aga vaid mõniteist kilomeetrit eksootilise lõunamaalinna südamest eemal elavad inimesed meie arusaamade järgi prügimägedel;

majades, mis on kokku pandud millestki üle jäänud rämpsust ning tunnevad end selle laga keskel ütlemata mõnusalt.

Multikultuurne kompott

Kui Eestis koliti pudulojused ja inimesed rehetoast lahku juba paarsada aastat tagasi, siis Türgimaale pole tsivilisatsiooni sellised narrused veel jõudnud, sealsed pigipead elavad endiselt rõõmsalt oma lammaste, kitsede ja kanakarjaga ühise tsellofaanist katuse all.

Ja ärgu tuldagu mulle rääkima, et Türgi naised kannavad silmaaukudega kotte peas usulisil põhjusil. Palju tõenäolisem on, et nende näod on lihtsalt pesemata sest millestki nii veidrast kui kanalisatsioon pole külades ilmselt kuuldudki , et endilgi on häbi.

Ja selline riik tahab Euroopa Liitu, heh! Sama hästi passiks meile seltsiks Tšaad, Angola ja Mongoolia. Sest kui majanduslikust vahest on võimalik üle saada selleks ju Euroopa Liit ongi, et sealt igasugu abiraha pumbata , siis kultuurilisi erinevusi nii lihtsalt ei kaota.

Katseid on muidugi tehtud ja mõned neist, tuleb tunnistada, on vaat et õnnestunudki. Näiteks ameeriklased on kokku seganud endi, sakslaste ja jaapanlaste arusaama moodsast linnamaasturist ning andnud sellele kompotile nimeks GMC Acadia.

Tulemuseks on auto, mis on sama suur kui Eesti keskmine kirik, kokku pandud õige korralikest materjalidest ja sõiduomadustelt lausa üllatavalt kobe.

Kõigil neil, kes küll suuri neljarattaveoga autosid armastavad, aga kes seni pelgalt sõnapaari «Ameerika maastur» kuulmisest merehaigeks on jäänud, tasub Acadiat lähemalt uurida.

Imelikul kombel on General Motorsi tütarfirma GMC insenerid suutnud loobuda pea kõigest halvast, mis alati Ameerika autosid vaevanud on, ja samas alles jätta nende head küljed. Näiteks ruumikuse ja mugavuse.

Samas peab muidugi arvestama, et ameeriklaste arusaam mugavusest on vähe omamoodi näiteks Acadia ilmatuma uhke meelelahutussüsteem mängib küll kõikvõimalikke filmi- ja heliplaate, laseb enda külge ühendada mängukonsooli ja mida kõike veel, aga ühtegi normaalset raadiojaama mängida ei suuda. Kui mälu mind ei peta, püüdis raadio vaid paarisnumbritega sagedusi, kust Eestis kuuleb vaid lätikeelseid kristlikke pereraadioid.

Tõeline maastur

Acadia teine ärritav iseloomujoon on tingitud ameeriklaste samuti veidrast arusaamast sportlikkusest. Nimelt kui automaatkast natukenegi reipamal kiirendusel käike vahetab, raputab autosolijaid selline jõnksatus, nagu oleks nad 120-kilose rägbimängijaga kokku põrganud.

Aga tänu sakslastelt-jaapanlastelt õpitule ei ole Acadiaga sõites ohtu, et auto enne kurvi külili kukub ja välja sureb, nagu ameeriklastel pruugiks.

Loomulikult ei ole Acadia vedrustus nii jäik nagu 700 orja-aasta jooksul sakslaste maitse omaks võtnud keskmisele volkariomanikule meeldiks, aga see on maasturi puhul paratamatus.

Liiati on Acadia tõepoolest maastur. Vähe sellest, et autoga saab mugavalt haljasalale parkida, võib sellega muretult seenemetsa või kartulipõllule sõita. Pelgama ei pea neidki teedeks nimetatavaid porimülkaid, mis looduskaitsealustele puisniitudele kerkivate uusasumite juurde viivad.

Samas ei maksa muidugi tuttavatelt teedelt väga kaugele ekselda, sest bensiini võtab Acadia küll nii palju, et korra tanklas käies saab hoobilt selgeks, miks oli ameeriklastel kangesti vaja Iraagile sõda kuulutada.

Mul pole küll aimugi, kui palju on Acadiaid müüdud või toodetud, aga kindel on see, et kahest sellisest autost on ülemaailmse naftakriisi põhjustamiseks enam kui küll. 

Meeldib! 3