Elas kord üks tüdruk , kes otsustas vanade s6ppradega uuesti s6brustama hakata. Ta sai nendega kokku ja märkas palju uusi inimesi nende tutvusringkonnas. Suhted olid niiv6rd jahtunud , et tüdruk oli jahmunud , pärast m6ningasi koosjoomisi avastas ta , et on juba ammu ühest poisist sissev6etud. Tüdruk kartis talle läheneda. Ta üritas ja tundis et poiss tahab ka aga ise ta ei teadnud seda. Tuli s6prus , mis l6ppes kiiresti, tuli tüli millest kumbki täpselt aru ei saanud. Tüdruk ootas ja ootas kuni oli n6rdinud ja ahastusest raisatud ajast ja närvidest. Istus kuid kodulinnas, hingevalus ja vähehaaval unustas , kuid mitte päriseks , see inimene jäi koguajaks kusagile tema südamesse lukutaha, see oli iha millest üle oli v6imatu saada, see oli eesmärk mis pidi saavutatud saama. Aeg m66dus ja tüdruk sai vanemaks. M6istus ütles ,et korraldaks peo ja kutsuks vanad s6brad. Nähes sama poissi hing sulas ja süda l6i kiiremas rütmis. Ta sai aru , et pole ikka üle saanud. Järgmisel peol olid jälle vanad s6brad kutsutud ja oli märgata nende muutusi ---ennem nad polnud sellised---praegu on paremad--m6tles tüdruk. Ja see oligi nii. Tüdruk ja poiss jäid 6ue rääkima, nad isegi ei aimanud , et rääkimisele niipalju aega kulus kuid oli m66dunud juba tund. Sees olles palus tüdruk poisi abi , ta vajas ,et poiss ta k6rval oleks , et talle vastik inimene minemapeletada. Nii nad kokku jäidki. Ja loodetavasti on siiamaani koos.

Meeldib! 1