Meie koduloomad, lehmad ja lambad kannatavad tugevasti ühe kõige ebameeldivama parasiidi –süstik-kakssuulase tõttu, kes on ka inimesele ohtlik. Pesitseb see parasiit maksas, aga tema vastsed saavad elada ainult sipelgate kehas. Koos rohuga nakatanud putukaid süües nakatuvad lehmad ja lambad end ise.

Aga kuidas see just toimub, jäi teadlastele kauaks ajaks arusaamatuks. Miks sellised väledad olendid nagu sipelgad lasevad ennast elusalt ära süüa? Huvitav on ka see, et nakatatud sipelgaid saab olla tühiselt vähe, ütleme üksainus 10 000 terve sipelga kohta. Sellele vaatamata haigestub kari sageli. Kui palju küll peab lehm sipelgaid ära sööma, et nende hulgas oleks kasvõi üksainus ohtlik? Tekkis mulje, nagu toituks kari nakatatud rajoonis eranditult sipelgatest.

Kaksuulaste vastu on väga raske võidelda. Alati ei suudeta isegi seda avastada, missugused karjamaad on nakatatud. See töö on väga vaevanõudev ja töömahukas. l

Et teada saada kas sipelgas kannab oma kehas ohtliku parasiidi vastseid, tuleb ta lahata, magu välja võtta, teha sellest preparaat ja otsida mikroskoobi all musti punktikesi-tserkaaride tehtud kanalite jälgi, mille kaudu nad sipelga maost lahkusid( tserkaarideks nimetatakse kakssuulase vastset teatud arenemisstaadiumis).

Teadlased hakkasid huvi tundma selle vastu, mida teevad maost väljatunginud tserkaarid. Täiesti ootamatult selgus, et enamik neist jääb sipelga kõhuõõnde, kuid kasvõi üksainus neist peab tingimata tungima sipelga neelualusesse ganglioni, mis on putuka närvisüsteemi väga tähtis osa. Siin, närvisõlme eesmises osas, sipelga lõugadesse minevate närvitüvede vahelises süvendis peab ta muutuma metatserkaariks, mis on parasiidi vastse viimane arengustaadium. Siiamaani pole selge, kuidas nad omavahel kokku lepivad, kellel tuleb ganglioni minna ja kuidas nad saavad teada, kui korter on juba hõivatud. Nagu edaspidi näete, on tserkaaridele tegelikult täiesti vajalik, et neil oleks oma esindaja sipelga närvisüsteemi ühes peamises komandopunktis.

Tekkis huvi nakatunud sipelgate saatuse vastu, sest elusolendi ilmumine putuka ajju ei saa jääda peegeldumata tema käitumises. Kuid kaua ei õnnestunud midagi avastada. Selgus, et kuni õhutemperatuur püsib küllalt kõrge, on nakatunud sipelgaid raske normaalsetest eristada. Nad jooksevad mööda sissetallatud radu, kannavad pessa toitu ja ehitusmaterjali, võtavad osa kõikidest ühiskondlikest töödest. Niipea aga, kui õhtu lähenemisel temperatuur langema hakkab, ronivad tserkaare kandvad sipelgad taimede latvadesse, klammerduvad nendesse lõugadega, pealegi niivõrd tugevasti, et neid pole sealt kerge lahti rebida, ning tarduvad sellisesse poosi kuni järgmise hommikuni, kui päike hakkab maad soojendama. Just neidsamu rohulatvadesse klammerdunud sipelgaid sööbki kari väljast hommikuti ja õhtuti. Mida külmem ilm on, seda pikem klammerdumisstaadium ja seda suurem karja nakatumise tõenäosus.(Ilma soojenedes sipelgad taas hakkavad elama normaalset elu, kuni uue õhtuni mil jahedaks läheb ja nad taas taimelatvadesse ootama ronivad).

 

Huvitavat füsioloogiast. B.Sergejev Lk 193-195

Meeldib! 2