Nii ta seal istus. Raevus, nukruses, ebaõigluses. Ta nuttis, ta tundis end seest tühjana, tundetuna, tal oli valus. Ta vaatas tormist mäslevat merd, samal ajal, kui ta süda tilkus meeletult verd. Teda kummitas taas küsimus, miks. Kas tema oli kunagi teie hinge lämmatanud, teie naeru mõrvanud, teie usalduse pussitanud? Teda ei mõisteta, ta on ihuüksi. Kunagi oli ta elurõõmus inimene, tema südames paistis sulle vastu alati päike, kuid nüüd, ta on aina rohkem üksi, aina rohkem masendavates mõtetes ning aina vähem sarnaneb ta inimesele, kes ta oli. Millest küll on tingitud tema sisemine elutus, jäätunud süda? Sa vaatad talle silma ja näed, et neis ei ole vaimu, nad ei tähenda enam midagi ning ainuke asi, mida nad suudavad peale vaatamise teha, on nutmine, pisarate välja pumpamine. Jah, ta pilk on tühi, need klaaskuulikesed ei naerata su poole. Ja ära küsi miks, sest kui unustad hetkekski oma egoistlikuse, siljakirjalikuse ja suurepärase oskuse reeta, näed sa, et süüdlast saad sa otsida vaid iseendast.