Näiteks kahekümne aasta pärast
ma tulen siia tuppa tagasi
Ja korjan kokku kõik need hingetõmbed,
mis sinuga siin ruumis jagasin
Ka siis on kirgas varahommik
ja valgus sama tundlikuks teeb naha
Ning kõik me elu vahepealsed aastad
päev-päevalt vaovad olematuks maha
Neis seintes on mu praeguaegne kuju
siis teab kui mitme värvikihi all...
Ma olen vana, sind ehk pole enam
Ja ometi on kõik nii lähedal:
seesama lagi, meid nii palju näinud,
seesama aken, sama uksepiit.
Ja peegel! Palun jäta oma ilme
veel temasse, kui välja
lähme siit!
Meil on me elud. Ja ka toal on oma-
vaid jäljed neist, kes ammu läinud ära.
Ta hoiab kõiki muutumatult alles.
Ka kauge kahekümne aasata pärast.

Meeldib!