Ei saanud minagi aru, mis on elu ja kui tähtis ta on enne, kui siis ükskord sai piiri peal ära käidud. Ja see piir oli teravam kui noatera! Miks ma nii kaugele jõudsin, ei olnud minu tahe. Ma lihtsalt pääsesin napilt õnnetusest.

Enesetunne polnud tol hetkel just kiita ja üldse oli igasugu asju juhtunud. Arvasin, et enam hullemaks ei saagi minna. Aga sai. Tegelikult ei tea ma isegi, mis päris täpselt minuga sel hetkel juhtus. Kuid nüüd ma usun elu piiril käinud inimeste kirjeldusi. Minagi tundisn, et aeg oleks justkui peatunud sekundid kestsid tunde. Tunded kadusid ja ühel hetkel olin justkui kusagil kaugemal ja vaatasin toimuvat pealt. Ma tean, mis tunne on lennata see tunne on ülev, võimas ja samas väga hirmutav. Veel hirmutavam on tagasi reaalsusse tulla. Tundsin end... elusana!

Jah, kõik läks õnnelikult. Luud-kondid terved, nahk terve, vidinad-kulinad enda küljes ka terved. Hinges aga oli miski suure muutuse läbi teinud. Mul oligi vaja sellist piiri peal käimist aru saamiseks, et elu ei või rikkuda. Aega peab olema iseenda jaoks ja oma kallimate lähedaste. Püüdlused teha enda olukorda mis tahes mõttes paremaks ei tohi olla "kasvõi üle laipade"- stiilis. Kui kurb on vaadata, kuidas üksteisega mängitakse, sest nii on lõbus. Kuidas teiste headust ära kasutatakse...

Võib-olla oli minulgi enne juhtumata jäänud õnnetust pisut "mina ja minu maailm ja teised mingu põrgusse" suhtumist, kuid nüüdseks tean, et ma olen vaid üks väike osake elu suurtes keeristes...

 

Meeldib! 3