Vaimustusid kunagi vahtralehtede ilust sügisel, nende värvikirevusest ja unikaalsetest mustritest igal lehel. Siis muutus see tavaliseks, isegi kallima naljaga pooleks lille asemel kingitud leht pudenes lõpuks käest tagasi jalgade alla tuhandete sekka. Enam ei olnud nii lõbus jalaga lehti üles lüüa ja nendes hullata. Lõpuks muutusid lehed segavaks keegi tassis koos saabastega lehed tuppa, vaesed üksikud sügislilled on lehtedesse maetud, neid on nii palju ja kuidagi ei jõua enam kokku riisuda. Nii tüütu!
Siis aga... Jookseb su juurde laps ja näitab sulle uhkelt üksikut lehte. Vaata, kui ilus see on! ütleb ta. Nojah, lapse meel ja mõistus. Ja korraga märkad ka ise, kui harukordne see leheke on. Kordumatu muster ja vaimustavad värvitoonid. Võtad lehe isegi oma kätte ja jääd pikemalt uurima. Lõpuks lehte tagasi andes oled sunnitud tõdema: Tõesti ilus leht! Laps jookseb edasi lehehunnikute vahel ning lennutab sületäite viisi kirevat ilu õhku, ise naeratades ja selle iluga kattudes.
Värvikirevas rüüs põngerjat nähes tekib sul idee kui teeks endalegi sellise kleidi? Mõni tund hiljem otsid paaniliselt kangapoes just neid õigeid toone. Tüütad müüjaid oma nõudmistega ning lõpuks leiadki otsitu. Õnnelikult koju marssides kujundad mõttes tulevast kehakatet ning lippad nurgapealsesse poodi lapsele maiustust ostma. Tänuks, et ta pani sind märkama nii väikest asja, nagu vahtraleht. Et saad seda vahtralehte nüüd endaga kaasas kanda. Lööd jalaga suure pilve lehti õhku ning pälvid läheduses mängivate laste heakskiidu. Oled justkui unest ärganud ja näed jälle asju, mille olemasolugi olid jõudnud unustada.
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!