Kaotus- lootuste purunemine. Aeg ei peatu... Valus on või siiski pole, ma ei tea. Ühel momendil tunnen nii palju, teisel hetkel taas mitte midagi. Jääb küsimus, miks? Kes oskab vastata, mina mitte. Ma olen muutunud, nii väidetakse..... ei kinnita ega lükka ümber....oleksin kivist kui see mulle poleks jälge jätnud. Endasse tõmbumine ei too vähemalt uut lööki südamesse, ei lase lihtsalt. Vahel unustan end, siis taas avastan endise mina, kuid peadselt aga küsin, miks ma seda tegin? Mõtteid ei saa ma ära anda, unustada, maha matta... nukrus. Igas kaotuses on midagi head, miks nii räägitakse? Iga kaotus tapab osake minust, tunnen seda. Iga lootuse, unistuse, eesmärgi saavutamine toob rahulolu, korraks. Selle saavutamine oli aastatepikkune töö, raske, ootusrikas. Hetkeks tunnen midagi, aga ei tohi, see toob pisarad silma. Las see jääb sinna kus oli, teisiti pole võimalik.

Meeldib!