Saatus me südamed lahku viiski,
mulle unenäod jäävad nüüd vaid,
kuid tänulik olen ma siiski,
et need hetked kinkida said.

Igat mälestust hoida ma luban
öösel üksinda südame peal,
vahel kui palsamit, vahel kui nuga,
ära ei võta ma iialgi sealt.

Su sõrmede soojust endas ma kannan,
kuni tolmuks me ümber kõik langeb,
neid tundeid ei saagi sõnadesse panna,
see valu on ajast endastki kangem.

Ju polnud siis nõnda seatud,
murtud südamed kokku ei saa,
kui vaid see aeg nüüd peatuks
neis hetkeis vaid elaksin ma.

 

Meeldib! 6