olin kodus, kui mulle helistati et tule tänavale ja vaata, äkki mõni vastane sobiks sulle. ma mõtlesin et kas mu auto on võidusõiduks piisav, aga sellest ma ei hoolinud, läksin tänavale ja seal tuli korraldaja vastu ja küsis:noh, kas sa siis võistled? ja mina vastasin:ma mõtlen veel, vaatan äkki mõni vastane on piisav mu autole. kui hakkasid startima esimesed autod, siis mõtlesin et mu auto ei sobi siia ja äkitselt torkas mul pähe mõte et ma võiks oma sõbra autot laenata. helistasin sõbrale ja küsisin et kas ta laenaks oma autot, ja sõber oli nõus. käisin sõbra juurest läbi ja võtsin siis ta auto. kui jõudsin tagasi võidusõidule siis stardis oli juba auto valmis koos minuga võistlema. läksin paika ja kõrvalolev vastane ütles mulle:selle autoga sa võibolla võidad aga kui ma nitrot annan siis võid oma autole headaega öelda. see pani mind mõtlema et kas ma ikka võistlen või istun luuserina nurgas ja mõtlen:miks ma ei võistelnud, miks ma teda ei võitnud. see jääks mulle elu lõpuni südamesse. see oleks hale. kuid siis tuli mu sõber ja ütles et pole vaja karta, tähtis on osavõtt, mitte võitmine. võtsin sõbra nõu kuulda ja võistlesin selle võimsa autoga. ta nimetas mind friigiks, kuid ma ei lasknud end ärritada ja keskendusin sõidule. ja siis see kõik algaski, start. kui me startisime siis meenutasin seda kõike mida mu sõber mulle ütles ja pidasin seda meeles, sest seda läks mul sõidu ajal vaja. kui olin raja keskele kihutamisega jõudnud siis äkitselt hakkas mu autol midagi viga. ma ei teadnud mis aga ma teadsin et see on halb. pidurid ja ei miski muu ei töödanud enam. järsku kaotas mu auto juhitavuse ja ma paiskasin teelt välja. lendasin mitmeid ringe üle katuse ja lõpuks vastu suurt puust posti. ja sinna ma jäin, ootama abi, mitmeid tunde. kuid jõudsidki lõpuks kiirabi ja politsei. mind aidati autost välja ja viidi kiirabi autosse. seal ma kaotasin teadvuse, kuid jäin elama, lihtsalt jõud lõppes otsa. kui haiglas ärkasin siis polnud mu kõrval kedagi, sest mu lähedased teadsid et ma sain sellise lollusega hakkama. siis tuli mu sõber ja lausus:sul oli potensiaali kuid auto oleksid võinud terveks jätta. järgmine kord otsi keegi teine kelle autot lõhkuda. seepeale ma muutusin kurvaks ja õnnetuks. ma ei teadnud enam mida küll teha. siis tulid arstid ja ajasid mu sõbra minema. mul oli ikka veel jõud otsas ja ma hakkasin juba mõtlema et mul lõpepki jõud otsa ja ma ei tõusegi enam sellest haigla voodist üles. paljud kuud möödusid ja ma sain lõpuks ka haiglast välja. läksin koju ja läksin kohe garaazi ja silmitsesin oma autot ja mõtlesin, ei tänava sõitudele ja sellistele sõitudele mis on keelatud. siis helistati politseist et ma pean oma majast lahkuma ja asjad maha jätma. auto lubati ainult võtta, muud ei midagi. lahkusin majast ja alustasin uut elu. keegi ei teadnud enam kuhu ma lähen ja mis ma teen. lihtsalt läksin ja sain olla mina ise.

Meeldib! 2