Rääkisin seda ja teist,
rääkisin kõigest,
peale selle millest pidin sinuga rääkima,
millest pidin sinuga vaikima...
Rääkisin kirglikult,hüplikult,pikalt,
küllap kaua veel nõnda kõnelnuksin,
kui poleks äkki vaadanud su silmi,
Mu jumal,
kui nukrad nad olid,
kui lootusetud,kui mõrud.
Ja mustad...
mustad kui mure-nagu mustad leegiheitjad,
kiirgasid nad pimedust ja näis,
et maailm mu ümber hämardus...
nende silmade ees äkki taipasin ma-
tuleks karjuda,
või siis-VAIKIDA???

Meeldib!