Pisarad voolamas, vaatad ta pilti,
Pole alles temast midagi, isegi mingit silti.
Su elu jookseb silme eest, sa ei mõista.
Miks kõik nii mõtetuna paistab?
Ükski valguse kiir ei sära,
Kuid peab tõdema, ta läks ära.
Sa võid nutta, karjuda, endale haiget teha,
Aga saa aru, sellega rikud sa ainult enda keha.
Alati kui mõtled talle, mõtled talle kui ideaalile,
Kellegile, kes sinu arvates ei oleks kunagi vajutanud sellele pedaalile.
Aga ta tegi seda, jätmata hüvasti,
Isegi karjumata kõvasti.
Jah, see murdis su, iga osa sinust,
Ja tead miks ? kuna sa koosnesid temast.
Alles siis kui oled inimese kaotanud,
Saad sa aru, kuidas sa teda vajad,
Kuidas ilma temata tuba tühjusest kajab.
Kuid on liiga hilja,
Ta on läinud,
Tema hing ei kanna enam vilja.

Meeldib! 1