See oli ühepoolne armastus, mu kallis.
Sa ära küsi, miks- ses vastust ma ei tea.
Ja kõik see vähene mis oli,
tardub halliks vetevalliks...
kui viimaks sammud minekule sean.

Kõik kestis liiga üürikeselt kaua,
läks aastaid- tarkust need ei toond,
ning me ei istu enam iial üle laua-
ei enam teineteise silmi huuli joo...

Ja meeldegi jääb minevik vaid ühel,
vaid hingel kes nii uskus unistas,
kes kilde kokku kleepis- oli pime
kes eluleeki puhus, hoidis mäletas.

Kuid tõde oli kõle- polnud valgust
ja polnud soojust sellel võõral maal,
ning liiga selgeks sai Su hingepeegel-
umbrohtu pulstus vana räsit haav.

Ja Sina polnud selles süüdi,
ei olnud süüdi minagi...
et purunema peavad mõned illusioonid,
et südant sundida ei saa...

Ning Sa ei saagi iial aru saada,
sest Sa ei olnud hinges selles loos,
ning unustad mu kiiremalt kui tuleb kevad
ja jälle jahid põled eluhoos...

Seepärast unustagem, see mis läks ehk metsa,
ning andestagem endalegi vead-
see siiras tuli, ei saa jääda kestma-
veel täna kustuma see peab!

Ma soovin Sulle elu, ilu, valgust...
Ma soovin Sulle võite, armastust...
et, ununeks mul allikas ja algus,
et ma ei vaataks enam iial tagasi!

Ehk siiski on Sul tore teada,
et olid kellelgi

Meeldib!