riiulid on väsinud kandmast
raamatute väärastunud intelligentsi
tähed sööbivad lumena mulda
ideed mädanevad rentslis

sisekosmose vaakumpakendis
jäämäed lagunesid koost
osakesed haihtusid õhku
veiniklaasi nirises viimane toost

ulu nagu vihane põrgukoer
ole kondiragina dirigent
sammu oma tallatud radadel
uppu verest mädanevasse sohu

võta kaasa oma murdunud süda
laud on juba kaetud
ära palu viimast soovi
sa oled vaid söögiks



Värisen pakase külmast
Olen haavaleht puul
jälgin jäätunud silmast
kuis oksalt mu kangutab tuul

Vabana langen külmunud õhus
tunnen nagu keegi alla mind suruks
selles temperatuuri madalas rõhus
kukun maapinna suunas ja puruks



 

Meeldib! 8