Sa vaatad mind, justkui poleks meid varem olnudki. Ja äkitselt on taevas mu kohal nii suur, ja tallab veelkord minu peal. Ja raske on, sest olen sust ilma. Äkitselt olen kõigest eemal, ja vihm mu kohal nii suur, ja tallab veelkord minu peal. Ja veel raskem on, sest olen ka endast ilma. Ja tean vaid, et kui tuled kord tagasi mind küsima, sa mind enam ei saa, saad vaid ehk hommikud, ja mõned pärastlõunad ka. Korraga on taevas mu jalus, ja mina sul ka. Ja ma vaid tean, et kord olin sulle kõik. Ma ei saagi enam mahtuda su südamesse, teised on liialt seal ees, olen väike ja nii suur siiski. Tahaksin olla su kevad, suvi ja sügis. Kuid talv ei. Sest talvel muutub kõik surmaks. Enam vist polegi midagi olnudki, isegi tähtedelt ei tule enam armastus su juurde. Sa oled üksi, ilma kõigest. Veel üksinda salaja kordan. Oli kord...

Meeldib! 1