Lugege ja te ei kahetse...

Heleroheline visiitkaart .

Tüdruk istus trepil . Täiesti üksinda . Ta jalad ja käed värisesid kartusest ja üksindusest . Tüdruku põskedelt voolasid alla pisarad , jah , need samused , mis tulevad kurbusest . Ja ka õnnest , kuid tüduk ei olnud õnnelik . Tüdruk oli nii kurb kui veel olla saab . Kuigi öeldakse , et kurbuse viimasel astmel puuduvad pisarad . Nuttis tüdruk ikkagi . Tüdrukul ei olnud kedagi . Ta vanemad said autoõnnetuses surma . Tüdruk oli üksi . Tüdrukul olid ka sõbrad , kuid need ei teadnud õnnetusest  ja kuna tüdruk teeskles , et on õnnelik ei saanud ka keegi aru . Kuid keegi siiski teadis . Kuid kes ? Seda tüdruk ei teadnud . Mitte veel .. Tüdruk sai koolis igapäev kirju . Kirju kelleltki , keda ta ei teadnud . Keegi , kes teda jälgis ja teadis , mis ta sees toimub .
Niisiis . Tüdruk istus seal trepil .. Kui kuulis kedagi hüüdmas oma nime .
" Kerli , Kerli ! Oled see Sina ? " (Kerli oli tüdruku nimi)
Hüüdja oli keegi , keda tüdruk ei olnud kunagi varem näinud .
"Jah , see olen mina , " Vastas tüdruk pisaraid kiiresti põskedelt pühkides .
" Mis Sa teed siin , üksinda ? "
" Istun niisama , mõtlen siin . Aga vabanda , kas ma tean Sind ? Ei tule kuidagi tuttav ette . "
"Ahjaa , ma juba unustasin . Mina olen Sten , teie koolist . Tulin sellel kuul ." Vastas tundmatu poiss .
"Okei , väga tore , aga kahjuks ei ole ma Sind märganud . "
"Jah , seda ma usun . Olen ju uustulnuk . Aga mina olen Sind märganud . Oled väga ilus tüdruk . " Ütles Sten .
"Oi , aitäh . Mulle pole seda veel kunagi varem öeldud . " Vastas tüdruk kergelt punastades .
"Oled Sa kurb , tundub , nagu oleksid nutnud . "
"Ohhei . Sulle tundub . "
"Okei , vabandust . "
Steni telefon helises . Ta võttis vastu , rääkis pikalt-pikalt . Kerlile tundus , et teab seda poissi . Kuid see oli võimalik , tema koolist ikkagi ju . Poisi jutt oli kuidagi väga tuttav . Kuid tüdruk ei osanud veel midag arvata . Oli vaid segaduses . Poiss lõpetas kõne ..
" Kuule , vabandust , aga ma pean minema . Mu sõber ootab . Kohtume millalgi veel ? Ma annan Sulle oma numbri . Helista mulle ja ma tulen kohe , kui vaja . "
Poiss tõmbas rahakoti vahelt ilusa helerohelise visiitkaardi ja ulatas selle Kerlile ..
" Olgu , aitäh . Oli meeldiv . Kindlasti ma helistan Sulle . "
Poiss kallistas tüdrukut hüvastijätuks ja lahkus . Kiirustades kuhugi . Nad vaatasid veel viimast korda ja tüdruk tundis nende vahel sidet . Tal oli tunne , et ta sulab seest . Poiss oli väga ilus , sõbralik ja riietus stiilselt . Temas oli see , mis pani tüdruku mõtlema . Temas oli kõik . Kõik ..

Oli juba hilja ja tüdruk pidi koju minema . Kodus olles mõtles ta koguaeg poisile . Ta tahtis helistada , kuid ei julgenud . Kell oli üksteist ja ta läks magama . Unes nägi ta ka poissi . Neil oli väga lõbus ...

Hommik.
Kerli tõusis juba kell 10 . Ta istus juba voodil , vanemate pilt süles . Ta mõtles endamisi , et nad võiksid siin olla ja tunda seda , mis tunneb Kerli . Selle poisi sooja pilku . Mõnusat hella juttu . Kerli mõtted kustutas koputus uksele .
"Äratus ! Äratus " Kostis sealt .
"Jaa ! Ma olen juba üleval "
"Preili , teile on külaline . Kas ma toon talle ka süüa ?"
"Jah palun , aga kes tuli ? " Kerlil polnud varem külalisi olnud .
"Ma saadan ta kohe sisse , tal on palju lilli . Ta ei lubanud öelda , kes ta on "
"Oodake . Ma panen riidesse "
"Jah , ma ütlen talle "
Kerli pani ennast riidesse kiiremini kui kunagi varem . Ta tahtis väga teada , kes on ta külaline . Kes temapeale mõtleb . Miks mõtleb .
Kerli oli juba riides , kui uksele koputati veelkord . Kerli hüüdis sisse , kuid keegi ei vastanud . Ta läks uksepeale vaatama , kedagi ei olnud . Olid lilled , ilusad kollased nartsissid . Kerli oli rõõmus . Ta viis need sisse ja pani vaasi . Ta leidis sealt . Kirja .
"Kallis Kerli . Ootan Sind väga enda juurde . Kuigi Sa ei tea , kes ma olen , mõtlen ikkagi Sulle . Ma armastan Sind .
Sinu SalajaneAustaja. "
Kerli oli niiiii õnnelik . Ta polnud kunagi lilli saaanud . Mitte kunagi . Ja keegi polnud talle öelnud . "Ma armastan Sind" Kuid siiski , kes on see SalajaneAustaja . Kerli vajus mõttesse . Ta põskedelt voolasid alla pisarad . "Miks küll pole mu vaemaid siin . Nägemas mu elu kõige paremaid hetki . Miks ?"Kerli märkas helerohelist silti oma öökapil .
"Ahjaa!" Karjatas ta .
"Sten ! Kuidas ma küll unustasin . Saadan talle sõnumi , kui ta minuga rääkida ei taha , siis ta ei pea vastama . "
Kerli otsis kiiresti oma telefoni , ja saatis sõnumi - " Hommikust , vabanda kui tülitan . Aga me võiksime kohtuda . Kui oled huvitatud siis vasta . Ilus ilm ja pühapäev ka . Homme on juba kool . Tuleks hetke ära kasutada . Kerli "
Kerli sõi kiiresti ära oma toidu . Inimese , kes seal oli olnud toidu ta jättis alles . Ta pani selga oma kõige ilusamad riided (noh , mitte just ballikleiti).Ta pesi hambad , käis wc's ja küsis luba väljaminemiseks . Telefonile tuli sõnum . See oli muidugi Stenilt . " Tere hommikust kallis Kerli . Ma juba mõtlesin , et Sa ei taha mind näha . Ootan Sind juba pikemat aega siin samas trepil . Ilusate soovidega - Sten."
Kerli oli rõõmus , ta jooksis läbi hoovide ja poriloikude kõige kiiremas korras Steni juurde . Seal ta oli , oma ilusate prünettide juustega . Ilusate tumeroheliste silmadega Kerlit ootamas . Ta oli kõige ilusam poiss , keda Kerli eales näinud .
"Tere hommikust , Sten "
"Tere hommikust kallis Kerli ." Ütles Sten tüdrukut tervituseks kallistades . Kerlil oli selline soe tunne . Ta ei tahtnud Stenist kunagi lahti lasta . Ta tundis sidet . Kuid tuli lihtsalt . Tuli lahti lasta .
"Kuidas magasid ?" Küsis Sten .
"Hästi , mõtlesin terve öö Sinule . Aga Sina ? Kuidas magasid ?"
"Ka mina mõtlesin Sinule , kuid ei suunud uinuda . "
"Oi , sellest on küll kahju . "
"Kerli , kas Sa oleksid hea ja tutvustaksid mulle ümbruskonda ? Ma ei ole kunagi varem siin ringi käinud ja ei tea , mis siin on ."
"Hea meelega . Siinne koht on väga ilus . "
Nii nad läksid . Jalutasid , käisid purskaevu juures , pritisid üksteist veega , käisid poes , ostsid jäätist . Lõpuks jõudsid nad kohta , mida Kerli tahtis ilmtingimatta Stenile näidata . Sealt paistis kätte kogu linn . Oli pime ja linna uled põlesid äga ilusalt . All oli ka vesi . Nad olid vägakaugel kohast . Kust nad alustasid .
"See on väga ilus , mulle meeldib siin . Oleksin siin igapäv , ainult koos Sinuga . " Ütles Sten ja võttis tüdrukul käest kinni . Kerli tundis , et on kõrgemal kui seitsmendas taevas . Ta ei olnud kunagi nii tundnud . Ta vaatas poisile silma , ka poiss vaatas teda . Nad naeratasid . Neile meeldis nii . Nad olid kui teineteisele loodud . Tüdruk teadis , et teab seda poissi kuskilt . Kuid kus on ta teda näinud ? Mitte ainult nägemiseks ei piisaks . Seal oli midagi muud . See pilk , tema sõnad . Need olid kuidagi väga tuttavad . Oli juba hilja . Nad pidid mõlemad minema tagasi . Poiss tellis takso ja nad sõitsid koos sinna samale trepile . Poiss saatis tüdruku tema koju . Koju , mis teglikult ei olnud tüdruku kodu . See oli lastekodu . Kuid poiss ei hoolinud sellest . Kerli tundis terve tee endal kellegi pilku , kuid kedagi ta ei näinud. Seal nad siis läksid . Käsikäes . Kuni jõudsid kohale . Nad seisid ukseees , vaatasid üksteist sellel tänasel päeval viimast korda . Tüdruk tundis midagi sooja oma laubal. See oli poiss . Ta suudles tüdrukut hüvastijätuks . See oli midagi . Mingi märk . Poiss pidi lahkuma . Tüdruk vaatas kaua talle järgi . Ta ei tahtnud , et poiss läheks . Kuid ta pidi . Ka poisil on kodu ja vanemad , kes teda ootavad . Poiss silmist kadunud . Läks tüdruk sisse , oma tuppa . Kui ta ukse avas , märkas ta seal kedagi .
See oli tüdruku vanaema , keda tüdruk ei olnud näinud viieaastasest peale . Kerli vanaemale ei meeldinud lapsed . Kuid siiski ..
"Kallis Kerlike , kallikene . Palun , luba mul Sind hoida . Kui Sina oled nõus , siis saan mina Su hooldusõiguse endale . Olen ju ikkagi Su vanaema . Kallis Kerlike , palun kuula mind ära . Ma olen Sulle kui ema eest . Ma hoian Sind kui oma ainsamat vara . Palun , tule minu juurde! " Lunis vanaema . Kuid Kerlit see jättis külmaks , ta teadis , et kui ta vanaema juurde läheb , on ta elu halvem . Vanaemale ei meeldi Kerli ja kui ta üks suvi seal oli peksis vanaema teda , kui oli purjus . Käskis tal koristada ja kõik enda eest ära teha . Peale seda pole Kerli oma vanaemat näinud .
"Aga vanaema ..."
"Jajah Kerlike . Mitte ühtegi aga . MINA olen Su vanaema ja pean saama Su hooldusõigused ! PEAN !"Vanaema ärristus juba .
"Aga vanaema . Ma EI TAHA Su juurde tulla . Viimne kord Sinuga oli liiga jube , et seda uuesti läbi elada . Ei aitäh , mul on kahju . Ma jään siia . "
"Aga Kerlike , ma olen muutunud . Sa oled mu lapselaps . Ainuke , kes mul veel jäänud on . Ma olen juba vana ja .. "
"Jah , ja et mina Sinu eest kõik ära teeksin , tegelikult pole Sul midagi viga . Elame mõlemad oma elu edasi . Siis on kõik hästi ." Ütles Kerli .
"KERLI , MA TAHAN SIND ENDAJUURDE !!! SA PEAD TULEMA !!! " Karjus vanaema Kerli peale . Võttis tal õlmadest kinni ja raputas " SA PEAD TULEMA ! " Kerlil olid juba pisarad silmis .
"Ei vanaema . Tee mis tahad , mina ei tule ! "
Vanaema lasi Kerli lahti ja lahkus . Midagi ütlematta . Kerli kartis , et äkki vanaema tuleb veel tagasi . Ta ei tahtnud nii . Talle ei meeldinud .
"Oi kallis emake , miks Sa siin ei ole . Tule aita mind . Näita , et oled veel olemas . Aita mind . Tean , et Sa tead , mis minuga toimub . Sa ju vaatad sealt ülevalt . See on Sinu ema , kes minuga nii teeb . Kas ta tegi Sulle ka nii ? "
Uksele koputati . See oli kontroll .
"Ohjuudas , oled ikka ilusti koju jõudnud . Kerli , kas Sa nutad ? Mis juhtus ? On Sinuga kõik korras ?"
"Jah , minuga on kõik korras . Kõigest minu halb tuju . Äratage mind homme varem . Ma tahan välja minna . " Ütles Kerli .. Nuttu tagasi hoides ..
"Olgu , üritan meeles pidada . Head ööd ! "
"Head ööd ?" Mõtles Kerli , kes siin öös veel magada saab ? Kerli läks voodisse . Ta mõtles , mis saab edasi ? Mis saab siis , kui vanaema tuleb tagasi ? Miks ta üldse tahab Kerlit ? Kuigi ta on Kerli vanaema , ei pea Kerli tema juurde minema . Kuid vanaema .. Vanaema....Kerli uinus .
"...Üles ! Kerli ? Ärka üles !"
"Ah , mida ? Jah . Mhmh . Tõusen !"
Kell oli 7 .
"Mitte niivara ma ei mõelnud . Aga mis teha . Juu siis peab tõusma . Tere hommikust . Issi , emme .  "
Kerli läks ruttu sööma . Pooleteepeal avastas , et on ööriietes .
"Vups . Ärge naerge midagi , juhtub .."
Ta vahetas riided ära , ise niimoodi naerdes , et vist terve maja värises .
"KOOL!!" Karjatas Kerli . "Täna on esmaspäev! Mul läks meelest ära , HOIDJA!?"
"Jah Kerli ?! Mis lahti on ?!"
"Aidake mind . Mul läks kool meelest . Päevik on lauapeal , teised asjad sahtlis . Aitäh . "
Kerli jooksis söömata toast välja . Teepeale jäi see sama trepp . Kerlil tuli meelde Sten . "Ei tea , kas ma näen täna teda seal . Kellega ta läbi käib ? Huvitav . "
Kerli jõudis kooli , tunnid olid juba alanud . "Ma vabandan hilinemise pärast ." Ütles Kerli .
"Jah , pärast räägime sellest , istu " Vastas õpetaja .
Peale tundi läks Kerli õpetajate tuppa seletama , miks ta hiljaks jäi . Kõik korras jalutas ta koolipeal . Kõik ta sõbrad koos temaga . Nad rääkisid millestki , kuid Kerli ei kuulanud . Kerli otsis Steni , kuid kus ta on ? Teda ei olnud kusagil . Mittekellegagi kuskil lõbutsemas . Kerli küsis õpetajatelt . Sten oli koolis . Kuid Kerli ei näinud teda .
"..Kerli, Kerli , kas Sa kuuled ka ? Ma juba pikemat aega hüüan Sind . Seal , Su laua peal on jälle ümbrik . Lähme teeme lahti . "
Tüdrukud jooksid klassi . Seal oli tõesti ümbrik . Sees oli kiri -
"Kallis Kerli . Ilustüdruk . Kas otsid mind ? Tahad teada , kus/kes ma olen . Ma tahan ka , et teaksid , kes ma olen . Kuid kardan , et kui mind näed , saad vihaseks ja ei taha mind enam näha . Sulle on kingitus . Sinu toas . Kui koju jõuad , siis näed . "
Alla oli kirjutatud . Austusega , Sinu armas sõber .

Kui koolipäev läbi oli hakkas Kerli koju minema . Üksinda . Ta nägi seda treppi . See ei olnud tühi , seal oli tüdrukute kamp . Nad vist ootasid kedagi . Kuid keda . Kerli ei teinud neist välja . Tahtis mööda minna . Kuid teda hüüti sealt .
"Kerli ! Sina jah . Tule siia , meil on vaja "RÄÄKIDA" " Ütles tüdruk mõnitavalt . Neil ei olnud head plaanid , seda Kerli teadis ..

"Nonii" Ültes üks tüdrukutest .
"See siis ongi meie uustulnuka armuke . Või mis ?" Ütles järgmine ja tüdrukud naersid kavalalt . Kuid nende tuju muutus äkitselt ja kõige pikem tüdruk lajatas Kerlile ühe suure kõrvakiilu .
"Sten on MINU ! Saad aru ? MINU ! Sa jäta ta rahule , enne kui juhtub midagi , mis Sulle kohe üldse ei meeldi . " Tüdruk lõi teda veel kord . Ja veel ja veel . Kerli puhkes nutma . Liiga valus oli see , mitte ainult löögid . Vaid see kõik , see jutt . See , et ta peab oma kallima jätma . Kuid ka Kerlil oli enesekindlust . Ta viskas seljast koolikoti . Läks tüdrukule lähemale . Ja VIRUTAS talle vastu . Kõigestjõust .
"EI ! Vot seda ma EI tee . Ka minul on tunded , õigused . Ma olen KA inimene ! Ei Sina ega keegi teine ei lahuta mind temast ! NEVER ! Olen kaotanud vanemad , sugulased ja palju inimesi . Tema on see , kes toob minu ellu päikest . Ma ei ole nii LOLL , et jätaksin ta NÜÜD . NÜÜD kui ta on teinud minujaoks KÕIK ! "
Tüdrukutel jäid suud lahti ja nad lahkusid , midagi ütlematta . Kerli oli uhke ja ta naeratas . Tal oli hea meel . Ükskord elus ei olnud tema see , kes alla jäi . "mitte keegi ei tee seda mulle" mõtles ta endamisi ja läks koju . Kodus nägi ta oma telefonil kuus uut sõnumit . Need olid Stenilt ..
"Kus Sa oled mu lilleõis ? Miks Sa ei tule siia . Miks Sul läheb nii kaua ? Kas Sa ei taha minuga rääkida ? Kas kõik , mis eile oli ei loe Sulle midagi ? " See oli kokkuvõte . .. Kokkuvõte neist sõnumitest . Kerli ei tahtnud vastata . Kuid ta pidi . Ta ei tahtnud Steni kaotada . Kerli saatis Stenile sõnumi ja nad kohtusid tunni aja pärast seal samal mäel , kus nad eilegi käisid . Sten oli seal . Ta ootas Kerlit . Kerli jõudis sinna . Ta kallistas Steni ja Sten teda vastu . Kuid see ei olnud see , mis eile . See oli midagi muud .
"Mis lahti ?" Küsis Kerli hämmeldunult .
"Ma pean Sulle midagi rääkima." Vastas Sten Kerlit oma ilsate säravate silmadega vaadates .
"Jah , ma kuulan ."
"See , mis eile juhtus , ei oleks pidanud juhtuma . Mul on keegi teine . Ma rikkusin meie sõpruse . Oled mulle kallis , oled ilusaim tüdruk . Kuid ma ei saa Sinuga enam koos olla . Ma armastan Sind . Kuid ka teda ja ma ei saa . Ma ei suuda teie vahel valida . Mul on kahju . Võiksime jääda sõpradeks .Anna mulle andeks ! " Ültes Sten , endal pisarad silmis .
"Jah , ma saan aru ." Ütles Kerli ja ka tema puhkes nutma . Kuigi ta ei saanud midagi aru ei hakanud ta midagi küsima ja lahkus..Ta jättis Steni sinna . Ta läks koju,oma tuppa ja lukustas ukse . Ta lülitas välja maailma . Ta ei tahtnud kedagi näha , kellegagi rääkida . Tal oli ükskõik . Oli juba õhtu . Kerli teadis , et Sten ei ole seal mäepeal enam ja ta läks sinna . Ta mõtles , et tal ei ole enam kedagi . Talle meeldis see meri seal all . Ta ei suutnud elada ilma Stenita . Ta tahtis kaduda . Ära siit maailmast . Ta tahtis hüpata . Kuid kuulis kellegi karjatust seljataga .
"EI!" ütles keegi . "Ei , ära tee seda ! Kerlikene . Palun . Ma tulin tagasi !" See oli Sten . Ta rääkis ära kõik , kõik mis tal südamel . Ta vanemad . Need sundisid teda olema ühe rikka tüdrukuga . Selle samusega , kes Kerlit lõi . Ta vanemad olid selles süüdi . Kerlil oli hea meel . Ta sai Steni tagasi . Nad otsustasid lahkuda koos . Põgeneda siit . Hästi kaugele . Kuid mitte veel . Varsti ..
Jah . Kerli sai Steni tagasi . Nad jalutasid koos mere ääres , käisid igalpool . Neil oli tore . Nad olid koos öösel . Kuni hommikuni , nad ei tahtnud lahkuda . Ei , seda enam mitte kunagi . Mitte iial ei tahtnud nad lahku minna . Nad lubasid üksteisele , et on koos igavesti .

Jõudis kätte hommik . Nad avastasid end rannalt magamas . Kell oli juba viis ja päike oli tõusmas .
"Appi , mis kell on !" Hüüdis Kerli .
"Misasja , mis on ?" Küsis unine Sten , kes midagi aru ei saanud .
"Kool , Stennu . Teeme ruttu . Kell on viis .Ma pean koju minema !"
Nad jooksid mõlemad koju . Trepi juures , nagu alati suudel Sten Kerlit hüvasti jätuks .
"Tsauu !" Hüüdsid mõlemad ja kiirustasid koju .
"Oijuudas , mis nüüd hoidja ütleb ?! " Ütles Kerli uksest sisse astudes . Kuid ei midagi . Kõik magasid . Ka hoidja . Kerli hiilis vaikselt oma tuppa , keeras ukse lukku , ja hakkas õppima . Lauapealt , õpikute vahelt leidis ta kirja .
"Jälle see salajane austaja . Ta on tore , aga ta võiks ennast näidata juba . "Kuid Kerli eksis , see ei olnud salajane austaja . Mitte sugugi . See oli hoidjalt .
"Kallis Kerli . Mul on Sulle kaks uudist , üks halb ja teine hea . Ma alustan halvemast . Ma pidin Sulle kirja kirjutama , sest Sind ei olnud kodus . Ma ei pahanda , aga peaksid järgmine kord ikkagi ette teatama . Niisiis , asjast ka . Halb uudis siis . Mul on nii halb , et ma pean Sulle seda niimoodi ütlema . Minupoolt siiras kaastunne , kuid..Kuidas ma ütlen . Kerlikene , Su vanaema suri . Ta hukkus , ületades teed . Mul on kahju . Ja teine asi . Sa lähed homme austraaliasse . Elama sinna . Sul on nüüd kasuvanemad ja väike õde . Soovin õnne ! Aga sellest räägime siis , kui on hommiks ja Sa tagasi oled . " Hoidja .
"Missassja !? Austraaliasse ? Aga Sten ? Ma EI lähe sinna ! EI LÄHE ! Võimatu . Ma võtan Stenni kaasa ! VÕTAN!" Karjus Kerli ja puhkes nutma ..
"Mida ma Stenile ütlen ? Kuidas ? Ma ei taha ära minna ! Paluuuun .. Saage aru , siin on mu kool , mu sõbrad . Kõik , mälestused ... KÕIK! Ärge laske mul minna ! Paluun ! Mitte praegu ! " Kerli nuttis ja halas nii , et vähepole , aga siis astus sisse keegi .. Keegi , ilma koputamatta .. See oli Sten . Temale kõige kallim inimene .
"Sten !" Karjus Kerli ."Hea , et Sa tulid , ma pean Sulle midagi rääkima . "
"Jah , mis on kallike ? Sa näed nii kurb välja ! " Ütles Sten ja võttis Kerli oma sülle ja embusesse istuma ja oma juttu rääkima . Kerli rääkis talle kogu loo ära ja Sten lohutas teda , ta ütles , et ta ju tahtiski ära põgeneda ja et ta tuleb kaasa . Aga ainult siis , kui Kerli uued vanemad seda lubavad . Kerli oli õnnelik . Sellele tohutule kurbusele lisandus midagi head .. Sten . See oli ainuke , mida Kerli tahtis just nüüd ja praegu . AINUKE asi ! Kerlil jäi nutt järgi ja ta oli Stenile väga tänulik . Nüüd pidid ainult Kerli uued vanemad sellega leppima . Seda lootsid nad mõlemad ...
Sten jäi Kerli juurde terveks ööks . Kooli ei läinud nad kumbki . Sest hommikul tulid Kerli uued vanemad ja Kerli ning Sten tahtsid neid näha ja nendega rääkida . Kõigest sellest . Kerlil olid nüüd väga toredad vanemad .
Ema oli tal pikkade tumedate juustega , tal olid tumesinised silmad ja pruunikas nahk . Ema oli väga stiilne ja sõbralik . Talle meeldisid lapsed , ta oli ka sellega nõus , et Sten nendega tuleb . Isa oli Kerlil ka tore . Tumepruunide juuste ja silmadega , stiilne nagu emagi ja väga-väga rõõmsameelne . Ka väikene õde oli nüüd Kerlil , tal olid ka pruunid silmad ja tumedad juuksed , nagu ta vanematelgi . Kerli oli õnnelik . Ka Sten , sest nad said koos olla koguaeg .. Kerlile tundus , et ta sattus rikkasse perre . Tal oli õigus , sest kui nad kohale jõudsid , siis oli mõlema ahastus väga suur . Maja oli nagu loss , seal oli palju tube ja väga ilus aed . Neil oli neli kassipoega ja hästi palju kuldkalu . Väljas olid suured põõsad , peenrad ja puud . See kõik oli vägaväga ilus . Nagu unenäos . Kuid ei , see oli reaalsus . Sten ja Kerli ei pidanud koolis käima , neil oli oma õpetaja , kes neid õpetas tegema kõike , mida eluks vaja oli . Neil olid oma toad .. Vastastoad .. Kerli tuba oli suur . Nagu ta eelmine suur tuba ema-isaga . See oli lihtsalt võrratu . Toal olid suured aknad ja siidkaardinad , seinad olid kaetud valge tapeediga ja laes oli roosa lamp . Kõik seal toeas oli hele . Tal oli oma arvuti , telekas ja kõik , mida üks tüdruk soovida võis . Tal oli tõesti kõik . Sten , väike õde , ilus tuba koos kõigi imelisega .. Tal oli ka oma valge pehmekarvaga kassipoeg .. Ka uus mobiil ootas Kerlit ta lauasahtlis . Tal olid uued stiilsed riided ja palju raha . Ka Steni tuba oli ilus , helesinine . Seinad , lauad , toolid , voodi , kapid , kaardinad . Kõik oli sinine , isegi klaasid olid toonitud siniseks . Stenil oli ka ilus telekas , läp-top , kodukino , muusika keskus , elektri kitarr . Ja palju-palju muud . Kuid Steni tuba ei olnud veel lõpuni valmis , sest vanemad ei jõudnud ehitajaid ja sisekujundajaid veel kutsuda . Aga sellegipoolest oli tuba väga ilus . Peale tubade avastamist läksid Sten ja Kerli oma "uute" vanematega jalutama . Isa ei saanud tulla , tal oli vaja natuke tööd teha . Loodus oli seal väga ilus , kõik need majad ja see kultuur . See oli imeline . Inimesed olid väga sõbralikud ja toredad . Turul kaubeldi ja müüdi väga ilusaid asju . Nad tegid turismi reisi ja läksid koju . Nad olid väga väsinud . Kou jõudes tahtis isa kohe emaga neljasilmaall rääkida . Tal ei olnud just eriti hea tuju . Kuid Sten otsustas neid pealt kuulata . Ta istus trepi peale ja kuulas .
" Kuule , meil on jama . " Ütles isa , kes oli tujust ära .
"Mis on siis ? "
"Sten , tal on ju ka vanemad , nad ei luba Steinil siia jääda . Aga nad ju peksavad Steni kodus . Ma arvan , et ma lähen pigem kohtusse , kui lasen Stenil koju minna , selliste vanemate juurde . "
"Jah , mina ka . Olen Sinu poolt . Alati .. Sten on väga tore ja hooliv poiss . Ta ei tohiks kannatada . "
"Jah , räägime sellest homme , ma olen väsinud , head ööd ! "
" Head ööd . "
Sten jooksis tuppa ja vanemad läksid ka tema järel magama . Steni mõte oli kohe põgeneda , ta kirjutas Kerlile kirja ja lahkus . Võttis kaasa ainult valjalikud asjad . Sten tahtis kohe ära minna . Tal ei olnud plaaniski siia kauemaks jääda . Ta ei tahtnud , et Kerlil ja tema vanematel ta pärast jamasid oleks . Parem oli minna , minna ära . Ja mitte kunagi tagasi tulla . Ta pani asjad kokku , või noh , pani vajalikud asjad kokku , enamuse jättis sinna . Nii ta siis läks , läbi Kerli toa , ta jättis sinna kirja ja suudles Kerlit otsaette .
Ta lahkus , joostes . Kaugele ... Kaugemale , kui kunagi varem . Jah , ta peas oli ainult põgenemine . Kuid üks asi veel . Ei , mitte asi . Kerlit ei saa asjaks nimetada . Jah , ta mõtles Kerlile , ta silmad olid täis pisaraid . Mida ta oli kõik läbi elanud , et Kerlit saada . Tal oli olnud Kerliga hea . Ja ta teeb nüüd nii . Kuid nii oli Kerlile parem . Ja kuna ta Kerlit armastas , tahtis Sten talle kõige paremat . Nii ta siis läks ..
Hommikul ärgates olid kõik paanikas . Steni ju polnud .
'Äkki olid need ta vanemad !?' Oli kohe esimene arvamus isa poolt .
'Ei tea , võimalik . Kuid äkki midagi muud !'
'Äkki ja äkki ! Muud te ei mõtle kui äkki ja äkki ! Helistage parem politseisse , teile ei tähenda ju Sten midagi . Muidugi , aga mõelge siis vähemalt minupeale , ta on mulle kõik !' Kerli polnud varem oma vanemate peale karjunud , kuid ta pidi seda tegema . Nende mõtted olid tõesti oma arvamustel . Kerli jooksis Steni tuppa . Jah , ta vaatas Steni asju , nuusutas neid ..
'Mhh , miks Sa läksid . Sa ei tohi minna , ma armastan Sind . Miks Sa mulle ei öelnud . Oleksin tulnud koos Sinuga !'
Ta hakkas Steni asju kappi panema . Kuid järsku kukkus midagi Steni taskust , see oli mingi kiri . Kerli luges seda .
'Kallis Kerli , ma olen otsustanud nüüd seda Sulle öelda . Jah , kes ma olen ? Kas Sa ei taipa ? Inimene , kes Sind kõige rohkem armastab . Sinuga on koguaeg koos olnud . Sulle kõigest rääkinud . Teinud Sulle kõige rohkem üllatusi . Sind aidanud . Ma lihtsalt ei tea , kas Sulle seda öelda . Kuid ma vist pean . Tahan , et Sa teaksid kõike , mida ma Sinust arvan . Oled meeldinud mulle kaua . Kaua , väga kaua . Nüüd kavatsen seda Sulle öelda ja välja näidata . '
'Sinu salajane austaja Sten'
Kerlil tulid jällegi pisarad silma .
'See siis olidki Sina , kuidas ma küll nii loll olin ja seda ei märganud . Muidugi ma ei näinud Sind koolis kui olid ametis minu jälgimisega . Kuid miks Sa seda ei öelnud . Nüüd oled Sa kadunud . Ma ei saa välja näidata , kui õnnelik ma olen . Pean nüüd üksi hakkama saama . EI ! Ma ei anna alla . Otsin Sind ise . Kui keegi teine sellega hakkama ei saa . Oled mulle kallis , tunnen Sind paremini kui keegi teine . Ma tean , kus Sa oled !'
Kerli oli endas kindel . Ta tõesti teadis , kus Sten on . Ta teadis seda . Ta jooksis alla , seal olid juba politseinukud . Ta ütles vanematele , et läheb korraks välja ja tuleb õhtul tagasi . Ta läks , jooksis - jooksis . Kuni jõudis sihtmärgini ... Kerli kiirustas sinna . Teate küll ju kuhu .. Õhtul , pimedas .. Seal on ilus , tuled säravad .. Seal ta oli , mäe peal .. Kuhu Kerli Steni viis , kui Sten tahtis seda ilusat kohta tundma õppida .. Ta oli seal .. Valmis hüppama .
'EIIIII !!!' hüüdis Kerli . Ja jooksis Steni juurde ..
'Ma pean' ütles Sten ja nad suudlesid viimast korda .
'Ma tulen sinuga kallike .. Läheme koos . Ära siit , ka mina tahan ..'
Ja ni nad hüppasid . käsikäes .. Üksteist hoides . Oma elu lõpuni , nagu oli lubatud .. Ka peale elu nad hoidsid üksteist ..

***

Selline ongi surematu armastus . Tehakse üksteisele kõike . Kõik inimesed ju võiksid sellised olla . Kuid ei ole . Sõna siis autori poolt , et mulle se lugu isiklikult isegi meeldis . Miks ma muidu seda teeks , eksole ? Ja minu kallid fännid / austajad . Teie olete ka kõigeparemad . Aitasite mind , ilma teieta poleks ma oma juttu jätkanud .. Kurvalt se küll lõppes , aga ega alati ei olegi head ja rõõmsat lõppu . Kuid samas saab öelda , et se oli rõõmus lõpp , sest nad jäid ju kokku , igaveseks .
Oijah .. Tuleb olla kannatlik , teiste suhtes aus ja truu . Ni leiad ka Sina endale sellise kaaslase , nagu oli Kerlil Sten ja Stenil Kerli .

 

Meeldib! 8