LIHTSALT JUTT,  minu kirjutatud.


kui kopeerid, kirjuta juurde tõeline autor ( KetsuReidiKonto, ehk mina ) ja ma tänan, et lugesid.

mmuide, see on ühe luuletuse või asja järgi tehtud. :*
Carita on alles pisike ja teistest erinev. Pisut välimuselt, rohkem sisemuselt.
Nimelt, see pisike kuue aastane tüdruk on pime. Lootusetult pime.
Päevast päeva käib ta lastekodu juures mere ääres lained kuulamas, sest need justkui sosistaks talle, kui ilus ta on. Mitte keegi teine ei korruta talle, et ta on ilus. Isegi ta pere ei teinud seda, vaid viisid ta hoopiski lastekodusse, kui teada said, et tüdruk on ja jääb pimedaks, mitte miski ei aita enam. Carita mängib nende lainetega. Vaikselt ja tasakesi, et nad haiget ei saaks, just nagu tema süda saab igakord, kui talle halvasti öeldakse lastekodu laste poolt.
"Kuradi pime!" ja "väärakas." on talle teada-tuntud ütlused, mida ta kuuleb päevas vähemalt neli korda. Teda ei sallita. Pigem tiritakse juustest. Õnneks on tal üks isik, 22 aastane noor kasvataja, kes kaitseb ja hoiab Caritat nagu oma last, aga endale ta teda võtta ei saa, kuna poleks aega tegeleda pimeda lapsega koguaeg - see naine on Cecilia.
Tal on üks pere, kes teda endale tahaks, kuid kui nad said teada, et Carita on pime vajasid nad mõtlemisaega.
"Carita, tule sööma." hüüdis Cecilia rõõmsalt tüdruku tuppa tulles. Carita't ei olnud.
"Kus Carita on?" küsis Cecilia kohe kõige ülbema tüdruku käest, sest tema vihkas Caritat ülekõige.
"Räägib oma lainetega." irvitas Rebecca kasvatajale näkku ja lahkus.
Koheselt seadis Cecilia sammud mere äärde, et rääkida Carita'ga ühest heast uudisest.
"Carita!" hõikas kasvataja kohe, kui nägi natukenegi merd.
"Kes on?" küsis tagasihoidlik tüdruk vaikselt rannapiiri äärelt.
"Mina, Cecilia." hüüdis kasvataja Carita'le tema poole joostes. Vaikselt kallistas ta tüdrukut ja sosistas: "Mul on Sulle hea uudis.. Sa saad kodu, väga hea kodu."
Carita oleks tahtnud nutta, nii väga lihtsalt. Selle asemel ta vaid nuuksus.
"Mis viga? Sa ei taha siis?" küsis Cecilia murelikult.
"Aga Sina? Ma ei kuule ju Sind siis enam." nuuksus Carita vaikselt.
"Sa tuled elama mu naabriks." kilkas Cecilia, mille peale tüdruku näole tuli tahes-tahtmata naeratus.


Möödus kuus aastat, Carita sai 12 aastaseks. Ta elas peres, kus oli salliv ema, rahulik isa ning kurt ja tumm tüdruk, 14 aastane, ning seetõttu ei saanud nad suhelda.
Kuna Carita teadis, et siin maja lähedal on meri, kus ta iga päev käib, tahtis ta sinna ka seekord minna, kuid mitte üksi. Ta lihtsalt tahtis nii väga Cecilia't endaga kaasa võtta. Oma soovist rääkis ta emale, kes läks naabrinaise ukse taha.
"Carita." hüüdis õnnelik naabritädi ukse vahelt, kui kuulis tüdruku soovist.
"Cecilia!" vastas tüdruk samaga ja jooksis naerdes sinna, kohe kallistades Cecilia't.
Nad läksid käsikäes ja jutustades mere äärde.
"Sa peaks nägema, kui ilus siin on." naeratas Cecilia.
Ka Carita naeratas ning jooksis kohe lainekohina juurde, sest Cecilia oli juba sinnapoole teel.


Möödusid päevad, Carita sai järjest vanemaks ja vanemaks.
Lõpuks oli tüdruk neliteist ning istus vaikselt kivil, kuulates taaskord laineid.
"Hei." hüüdis üks poisihääl tüdruku kõrvalt.
"Tere.. Kes sa oled?" küsis Carita segaduses olles.
"Tanel.. Ja Sina?" küsis poiss kohe vastu.
"Carita.." vastas tüdruk napisõnaliselt ja suunas näo uuesti lainete poole.
"Lained on mõnusad, eks?" küsis Tanel ning sättis end istuma tüdruku kõrvale.
"Ma ei näe neid.." vastas Carita suhteliselt kurva hääletooniga ning sulges silmad.
"Kuidas ei näe?" naeris Tanel.
"Ma olen pime.." vastas Carita ja avas silmad taaskord.
Ta kuulis vaid samme, mis kaugenesid ning ta mõistis, et ju siis Tanel ei vaja teda.
Läks mööda nädal, kui Carita istus taaskord kivil ning kuulas laineid.
Ta kõrv tundis ära lähenevad sammud.
"Kes sa oled?" küsis ta ruttu enesekaitseks.
"Tanel.." vastas poiss nukralt ja istus Carita kõrvale.
"Seesama Tanel, kes kohe ära läks, kui kuulis, et ma olen pime?" iroonitses Carita.
"Anna andeks.." sõnas Tanel kahetsedes.
"Aga kui ei anna? Mulle teeb niigi haiget teadmine, et ma tulin kaheksa aastat tagasi lastekodust!" hüüdis Carita solvunult ja jalutas minema, enda teada kodu poole. Tüdrukule oli tee nii pähe kulunud, et ta ei oleks osanudki ära eksida.
"Ma ei mõelnud seda nii!" hüüdis Tanel pahaselt ja haaras Carita'st kinni.
"Jah, kuidas siis veel? Et, oih, anna andeks.. Sa olid ilus, aga sa oled pime?" iroonitses Carita edasi.
"Carina.. Ei, Cari.." unustas poiss tüdruku nime ära.
"Ohoh, sa mõtlesid nii, et unustad mu nime nädalaga ära? Carita olen muide." käratas tüdruk endalegi imestuseks ja lahkus koheselt poisi ebameeldivast seltskonnast oma tuppa luku taha.


"Carita, Sulle on külaline." hüüdis ta ''ema'' neli päeva hiljem ja lasi külalise tüdruku tuppa.
"Kes sa oled?" küsis Carita teada-tuntud küsimuse.
"Tanel.." vastas poiss taaskord.
"Ma ei taha Sind siia.. Mine ära!" tõstis tüdruk tüli esile.
"Sa pead mind ära kuulama.." vastas Tanel ja haaras Carita käe enda peopessa, mille tüdruk kohe ära tiris. Möödus vaikne minut.
"Alusta juba, ma ei kavatse Sinuga siin hommikuni rääkida." käratas tüdruk kurjalt ja istus tugitooli.
"Ma ei tahtnud, et sa peaksid enesele korrutama, et sa oled pime.. Ma tahtsin, et sa teaksid, et keegi hoolib Sinust. See, et ma nädal hiljem jõudsin, ei tähenda, et ma Sinust ei hooliks. Sa lausa meeldid mulle.. Sa meeldid mulle oma erilisuse pärast, ma ei taha, et sa oleksid kurb ja mõtleksid endast negatiivselt. Anna mulle andeks, Carita.." rääkis Tanel muljetavaldavalt ja hingas sügavalt sisse.
"Anna mulle mõtlemisaega, praegu aga lahku.." sõnas Carita automaatselt ja heitis oma voodile pikali ning uinus kohe.


Möödus taaskord nädal, kui Carita istus suurel kivil, kus ta kuulis kõige paremini lainetekohinat.
"Hei!" hüüatas tuttav poisihääl eemalt.
"Tanel.." sosistas Carita ning hüüdis kohe erksamalt: "Tsau!"
"No, oled sa mõelnud?" küsis rõõmus poisihääl Carita kõrvalt.
"Jah.." vastas tüdruk kohe.
"Tahad sa mu tüdruk olla?" küsis poiss liigutavalt.
Carita noogutas ning kallistas Tanelit, ometigi ta teadis, et see kõik saab alguse liiga vara.
See ei saa ka olla armastus esimesest silmapilgust, kuna ta pole näinud Tanelit.
Kuna Carita lausa nõudis seda, et ta saaks ometi näha, olid ''ema'' ja Cecilia nõus panema rahad kokku, et saata Carita välismaale haiglasse ravile.
Saabus päev, mil tüdruk läkski, koos Cecilia'ga, kuna Carita tahtis nii.


Kolme nädala pärast sai Carita koju, ta pidi magama kohe ning seejärel oli tal lootus näha.
Ärgates nägi ta oma tuba, helekollane tapeet ning tumekollane vaip. Carita nägi üpris uduselt, kuid vähemalt nägi.
"Ema! Isa! Ma näen!" kilkas Carita õnnelikult mööda tuba ringi joostes. Kohe jooksis ta kella vaatamata Cecilia ukse taha ja tilistas uksekella tohutult palju järjest.
Uksele tuli unine Cecilia, kes tüdrukut nähes veidi kohkus.
"Ma näen!" hüüdis Carita üliõnnelikult kallistas Ceciliat.
Cecilia oli kõige ilusam isik, keda Carita kunagi näinud oli - tal olid tumesinised silmad, heleblond pea ja üpris veatu näonahk. Ta oli kehaehituselt sale ning tal oli nabaneet.
Cecilia oli õnnelik, õnnelikum kui Carita, sest tema jaoks oli tüdruk talle tähtsam kui tema enda lihane laps.
"Ma pean nüüd Tanelit nägema.. Tead sa, kus elab Tanel Mäenõlv?" küsis ta kohe Cecilia'lt.
"Ma tean ta ema, tule, lähme.." naeratas Cecilia ja haaras tüdrukult käest.
"Ei.. Ennem ma pean need lained ära nägema." kilkas Carita ning tiris Ceciliat kättpidi randa.
"Kui ilus.." sositas Carita ning jooksis kohe lainete juurde.
"Lähme nüüd ruttu Taneli juurde.." kisas Carita nõudlikult.
"Ma pean Sind hoiatama, et Tanel jäi pimedaks, eile öösel, ootamatult."
Carita hakkas nutma.. Ta lootis, et Tanel näeb teda siis, kui tüdruk veel näeb.
Ta läks siiski Taneli ukse taha, andis poisile esimese suudluse ning lahkus kohe.
Tanel aga jooksis viimasel hetkel aknale ja hüüdis tüdrukule järgi: "Palun hoia mu silmi ilusti!"



 

Meeldib! 103