Lõpp, või alles algus ?

 

Oli õhtu, üks pime õhtu, pime ning märg. Tänaval, pargis ega rannas polnud kedagi, vähemalt nii arvati. Kuid rannas vana lagunenud paadilogu varjus nuttis üks tüdruk. Ta nuttis ning vaatas merd, vaatas kuidas välk merre lööb, vaatas kuidas lained möllavad ja vihm loodust peksis. Ta oli õnnetu. Rannalt paadilogu varjust otsis ka öömaja üks poiss. Üsna räbaldunud riietes poiss. Ta ei osanud mujale minna, ning kui ta märkas väga rusutud olekus tüdrukut, oli tema kindel eesmärk sinna ööseks jääda. Ta läks vaikselt, hiilis tüdrukule ligi, mille peale see tüdruk ehmatas ning veel tugevamini nutma puhekes. Poiss kohkus ning tal ei tulnud enam sõnad suust välja, kuid siis küsis ta vaikselt, mis tüdrukut vaevab, et ta niiviisi nutab. Tüdruk kõhkles ning siis ütles sosinal, neid ei ole enam. Ta rääkis poisile pikalt ja laialt oma vanematest, ja kuidas ta vanemad olid hukkunud. Selle jutu peale hakkasid poisi silmad läikima, ta oleks nagu pool tüdruku valust endale saanud. Küsimusele, mis poisi sinna toob jäigi tüdruk vastust ootama. Nii nad rääkisid tunde ja tunde. Neil tundus nagu ei tulekski sellel lõppu. Tundide möödudes kadusid ka pisarad tüdruku silmist. Nad ei olnud ise arugi saanud, kuid selle ajaga olid nad üksteisele üha lähemale tulnud ja enne kui kumbki midagi öelda jõudis, kohtusid mitte ainult nende pilgud vaid ka huuled pimedas. See suudlus pani noorte südamed kiiremini tuksuma ning kehad värisema. See tegi seest soojaks, otsekui liblikad oleks kõhus ringi lennanud. Neil ei olnudki sõnu, neid ühendas kirg ja hingesugulus. Sõnad olid justkui kadunud, ning hetkel oli vaid uni. Nii nad ärkasid hommikul koos päikesega üksteise kaisus. Tüdruk ärkas ning äratas poisi põsemusiga. Ta tundus kuidagi õnnelik ent silmis oli ka kurbust. Neil möödus niimoodi koos päevi, öid rannas.

Ühel päeval küsis tüdruk poisilt, mis oli toonud poisi sinna randa. Poiss vaikis hetke, kuid tundis siis, et saab tüdrukut usaldada. Poiss rääkis, kuidas ta vanemad tulid koju ja olid ennast täis joonud. Poisi vanemad olid hakkanud vaidlema ja üksteist peksma, kui poiss palus neil lõpetada sattusid vanemad veel rohkem raevu ja ütlesid poisile, et ta ei kuulu nende perre ja on lapsendatud. See mõjus poisile halvasti ja ta jooksis kodust ära. Ta lihtsalt kõndis ega teadnud, kuhu minna kuni kohtas tüdrukut, kes muutis kõik järsku heaks. Poisi silmad läikisid. Tüdruk teadis, et see teema tegi poisile haiget. Ta kallistas poissi. Nad olid lihtsalt koos, nad olid koos õnnelikud, nad ei tundnud muret, koos läks kõik halb korraga minema. Kõik tundus nii hea, kõik ujumised, rääkimised, vaikushetked, rannal jalutamised, päikese loojangu vaatamine, kogu romantika. Nad ei tahtnudki nagu sealt rannalt lahkuda. Seal polnud kedagi kes nende armastust lõhuks ja neid lahku ajaks.

Ühel päeval kui poiss ja tüdruk rahulikult oma suveõhtut veetsid rannas logeledes, tahtis tüdruk valmistada poisile üllatust. Ta läks selle sama paadilogu juurde ja võttis sealt alt kaks kaelaketti. Kaelakettide otsas rippusid poolikud südamed, üks poisile ja teine tüdrukule. Need kaelaketid olid tähiseks nende armastusele. Järsku täitus terve taevas pilvedega ja tõusis torm. Tüdruk ei jõudnudki reageerida, see oli nagu välk selgest taevast. Puu mille najal poiss pikutas murdus, otse poisile peale ja poiss sai silmapilgselt surma. Tüdruk oli alguses sõnatu, ta ainult vaatas poisi keha puu all. Ta jooksis poisi juurde ning kallistas teda. Ta üritas teda päästa, kuid mõistis, et ei suuda. Ta pani poisile selle kaelaketi kaela, nii on nad igavesti koos. Lained lõid üle kalda, kuni vesi hakkas meeletu kiirusega tõusma, tüdruk jooksis teadmata suunas minema. Ta oli jooksnud juba kaua kaua, randa polnud enam nähagi. Ta jooksis edasi, ta ei tahtnud peatuda, kuid lõpuks peatus. Kukkus põlvili maha keset teed ja puhkes nutma. Ta nuttis seal niiviisi põlvili maas kaua aega. Lõpuks oli ta end tühjaks nutnud ning ta läks metsa ja seal hakkas karjuma. Ta tahtis kogu oma valu välja karjuda. Ta ei suutnud seda. See valu poisi ja vanemate kaotuse pärast oli liiga suur.Ta ei ootanud oma muinasjutule sellist lõppu. See kõik oli liiga hea, mis poisi ja tüdruku vahel oli, et lõppeda. Tal ei olnud enam kedagi, polnud kellegi juurde minna. Niisiis jalutas ta lähimasse poodi, ostis sealt pudeli rummi, ja apteegist kangeid valuvaigisteid, suurtes kogustes ning läks tagasi metsa. Ta ei suutnud enam nutta, ta ei suutnud enam midagi, ta ei mõelnud enam. Ta lihtsalt tahtis, et see valu kaoks ja kiiresti. Ta teadis, et saab kokku poisi ja oma vanematega. Tüdruk tahtis vaid õnnelik olla. Ta võttis tabletid, neelas need alla ning jõi rummi peale. Ta langes jälle maha, ta ei suutnud enam karjuda. Õigemini tema suust ei tulnud mingit häält enam. Ta lamas maas. Ta nägi, kuidas kõik silme eest häguseks muutub. Ta teadis, et see on lõpp. Ta tahtis ära matta mälestust sellest ajast rannas aga ta ei suutnud seda ei alkoholi ega tablettidega. Ta tundis suurt valu oma rinnas, veel viimast korda hingas õhku sisse, sis oli veel korra valus ja siis vaikus, rahu. Kuid see ei olnud lõpp nagu tüdruk oli arvanud. Tüdruk sai siiski kokku oma vanemate ja selle poisiga, kellega ta nii õnnelik oli. See oli alles algus. Õnne algus.

Kui tüdruk rannast leiti oli ta suul naeratus ja kaelas see sama kaelakett. Samuti oli naeratus näol poisil ja sama kett kaelas. Nad maeti kõrvuti. Nad tahtsid nii ja inimesed teadsid seda. Tüdruku muinasjutt sai endale siiski õnneliku lõpu.



Pühendus: Sulle kallis, kui sa veel mäletad. :(

Meeldib! 6