Päike hakkas loojuma,istusin autokapotil ja vaatasin kaugusesse.Kuidas leida tööd?
See küsimus piinas mind juba pikemat aega,kuid pakkumisi ei tulnud.
Järsult äratas mind mõtetest mobiili helin.
“Kuulen.”
“Kas Ivarc?” küsiti
“Jah,kes räägib?”
“Sellel pole tähtsust,mul on Teile töö.” Vastati.
“Ma kuulan.” ise pliiatsit ja paberit otsides.
“See pole telefoni jutt,olge kell 23-00 Vabaduse parklas.”
Kõne katkaestati,olin natuke veel seal ja sõitsin siis autoga kohtumis paika.Vaatasin kella 22-55,pole kedagi.
Vist tehti külma,mõtlesin omaette,kui järsult istus autosse noor naine.
“Sõidame.” lausus ta
Käivitasin auto ja suundusin linna ääre poole.
“Kuhu me sõidame?” küsisin.
“Linnast välja,keera suurele maanteele.” vastas ta
Me sõitsime pikalt,enne kui ta näitas kuhu keerata.
Jõutsime lõpuks suurde aeda,ma ei märganud valvureid ega väravaid.
“Lähme sisse.” lausus ta
Ta juhatas mind majja,elutoas pakkus mulle istet ja ma küsisin.
“Mis töö see on?”
“Ma kahtlen,et mu mees on narkodiiler.”
“Ma uurin ainult mõrvasid.” vastasin.
“Seda parem,sest ta kaks partnerit on jäljetult kadunud.”
Ta näitas mulle kahte pilti,segased surmad,olin neid uurinud.
“Mis on minu ülessanne?” küsisin.
“Te jälgite mu meest ja annate mulle teada igal õhtul,siin on viis tuhat avantsiks ja kulude katteks.” ning ta juhatas mind ukseni.
“Teil relv on?” küsis ta ootamatult.
“On.” vastasin imestunult
“Siis kasutage,kui vaja on.” vastas ta ja ulatas mapi.
Tagasi sõites märkasin,et must kaubik keeras samale teele,kus ma väljusin.Ostsin linnas kütust ja suitsu.Koju jõudes istusin voodile ja hakkasin mappi uurima,kui mulle suruti püstol ribide alla.
“Ivarc,boss tahab Sind näha.”
Tuntsin hääle ära,see oli Borissi turva Vadim.
“Sa tead mind,kui ma luban siis ka tulen.” vastasin.
“Ta tahtis Sind kohe näha.”
“Võtame klaasi ja lähme?” küsisin.
“Olgu.” vastas ta.
Valasin kumbalegi klaasi viskit ja ulatasin talle.
“Ehk pane relva ära,ma ei jookse ju ära.”
Ta noogutas ja pani püstoli selja peale,vöö vahele,me suundusime ukse poole.Väljas küsisin.
“Kas Sinu või minu autoga?”
“Sinu,ma tulin taksoga.”
Sõitsime linna serva Krookuse pubisse,ta juhatas mind Borissi kabinetti.
“Ivarc,rõõm Sind näha,millega tegeled?” küsis ta käteldes.
“Sain ühe töö,kui poleks Vadim mind ehmatanud,oleksin juba ise siia tulnud.” Vastasin.
“Ma vabandan,ta on mul selline,saad oma võla tasuda?”
“Jah,siin 2,500,-,nüüd on see makstud,Sa oled turvameetmeid lõdvemaks lasknud või?” küsisin raha ulatades.
“Mul on relv vöö vahel,aga mind läbi ei otsitud!?” lisasin.
“Kas Vadim Sind läbi ei otsinud?” küsis ta imestunult.
“Ei,aga ma ei kasuta seda oma sõprade vastu,me oleme ju ikka sõbrad?!” küsisin.
“Muidugi oleme,võta baarist üks naps maja kulul.” Vastas ta kiiresti.

Järgneb;

Meeldib! 9