See osa tuli siis veidi pikem ,
Kas jätkan ?

Rohelist , kui meeldib (a) .

Eelmises osas:  Lõpuks kuulsid nad kellegi häält, mis ütles: Minge siit otsekohe minema või te veel kahetsete. Tüdrukud sattusid paanikasse, aga poisid ei pannud eriti tähelegi. Ma kordan uuesti , minge siit või te veel kahetsete!, ütles hääl , kuid nüüd juba veidi vihasemalt. Lõpuks...

 

2. Osa

Lõpuks nägi Marita kellegi varju. Ta oli hirmunud ja puges Kevini põue. Kevin lükkas ta eemale ja ütles: No mida sa kardad, nüüd näed juba mingeid viirastusi ka. Saan aru, sa oled purjus, lausus Marita ja ta silmad täitusid pisaratega. Karmen, Gerolin ja Marita olid hirmunud.

 

Lõpuks ilmus mees välja. Tal olid räbalas riided seljas ning nuga käes. Kui te siit ei kao, tapan teid kõiki!

 

Lähme siit ära, enne kui ta meid tõesti tapab! karjus Marita meeleheitlikult. Kus Kristjan on? küsis Karmen nuttes. Järsku langes mees maha ja ta hakkas verd jooksma. Kristjan oli talle püstoliga kuuli lasnud. Nüüd hakkas Marita juba veel rohkem nutma ja karjus korraga: Lähme siit kohe minema , enne kui keegi meid veel avastab. Kõik jooksid majast välja , aga Kristjan oli jätnud püstoli sinna ja kui politsei peaks selle avastama läheks ta ju vangi.   Ma arvan , et kõige targem oleks meil praegu kõigil oma kodudesse minna ja tulla homme tagasi siia ning vaatame siis, kas saame selle püstoli kätte ja vaatame kas vanamees on alles siin . ütles Kevin.

 

Kõik läksid koju. Mitte keegi ei saanud öösel korralikult magada, sest nad mõtlesid vaid juhtunule.

 

Marita lihtsalt ei suutnud enam ja ta pani tule põlema. Ta mõtles kas minna tagasi sinna majja või oodata homseni. Ei , ma ei suuda oodata Ta pani riidesse ja läks äratas Gerolini ülesse. Kuule, palun lähme sinna majja ja toome selle neetud püstoli ära sealt. Gerolin vastas seepeale : Ma mõtlesin ise sama , jah ma arvan , et lähme toome selle püstoli ära sealt. Kas kahekesi? Jah, lähme kahekesi, oli Marita vastus. Gerolin pani riidesse ja nad läksid.

 

Mis sa arvad , kas mees jäi ellu? , küsis Marita . Mm, ma arvan, et siiski mitte. Tüdrukud jõudsid selle vana majani. Nad vaatasid üksteisele otsa, võtsid käest kinni ja läksid majja sisse.

 

Mõlema silmad läksid suureks kui nad nägid laual vaid tühju viina pudeleid ja laual oli kiri. Marita läks kirjale aina lähedamale ja hakkas seda lugema. Ta karjus : EI, EI, EI! Gerolin võttis kirja ja luges seda.

 

Kiri:

Seekord te pääsesite, kuid järgmine kord enam mitte. SEE SUVI TULEB TEILE UNUSTAMATU.

 

 Marita ja Gerolin jooksid kiiremas korras majast välja. Mida me nüüd teeme? küsis Marita. Helistame teistele ja näitame neile kirja , oli Gerolini vastus konkreetne. Okei.

 

Meeldib! 27