no kuna keegi eviitsi lugeda,siis teen uue osa.

Vähemalt nii ma arvasin, sest ma ei teadnud mis selle majaga tegelikult kõik seotud oli...

Hommikul tuli onu mind äratama,sest olin pannud oma äratuskella kinni ning rahulikult edasi maganud. Pidime meie uue maja omanikega kohtuma kell 12. Kui mind vaikselt äratatud oli, panin riide ning kammisin juuksed. Seda kõike tegin siin majas viimast korda. Ma olin seda teinud siin oma lapsepõlvest peale ,siin samas... alati sama peegli ees. Vaatasin sinna samusesse peeglisse, ning naeratasin endale. Läksin kööki koos Antiga sööma.

" Noh, elevil oled ka juba Anny? "
" Ikka olen. Aga sa? "
" Olen küll. See koht on ju palju lähedamal mu töökohale, ning ma saan siis tihemini kodus olla. Sina saad minna uude kooli ja leida uusi sõpru. "

See viimane idee mulle täitsa meeldis, aga kool algab alles päris pika ajapärast, niiet ma loodan et leian ennegi sõpru.
Olime jätnud välja ainult paar leivaviilu ning väikese võtüki et võileibu hommikul teha. Viimast tegevust olingi tegemas, kui onu mult küsis:

" Kas sulle ei tundu kummaline, et see maja tõsti nii vähe maksis? "
" Ei. Võibolla on see vanem maja ja natuke katki kuskilt. "
" Jah, võibolla tõesti. "

Kuna olin sisse maganud,oli kell juba palju ning meil läks kiireks. Lahkusime majast peagi ning ei läinud kaua aega, kui olime juba kolimistauto meestele kätte näitamas kuhu midagi panna. Olime onuga varem rääkinud et elutuppa tuleb täitsa uuskujundus ja natuke uuemat mööblit ka, kuid see saabub hiljem. Onu oli nii tuuris oma mööblisättimisega, niiet mina hiilisin üles oma uut tuba vaatama.

See oli ilus tuba. Ei saa öelda, et see just väga suur oli, aga minujaoks täitsa paras. Seal olid ka suured aknad mis tegid toa valgeks. Seinas oli helesinine tapeet. Arvasin, et ka siin on varem laps elanud. Imelik oli ainult see, et endistel majaomanikel polnud lapsi. Ei vaevanud oma pead sellega ning asusin tuba uurima, kus oli ka natuke mööblit.

Seal oli voodi. See ei olnud väike üheinimese voodi, vaid suurem. Teises toa seinas oli seinakapp, mille liuguksel oli peegel. Astusin peegli ette, ning vaatasin sealt ennast.

" Siia peeglisse hakkan ma järgmistel aastatel pidevalt vaatama. "

Mul oli muie näol. Kuid siis nägin kapi peal midagi valget ja õhukest. Ma ei saanud aru mis see oli, seega pidin kuidagi mingi tooli leidma ja selle peale ronima et aru saada. Tõin onu toast väikse tooli,ning läksin selle peale. Võtsin selle valge asja ning astusin toolilt alla. See oli väike õhuke kleit. Selline, nagu on pulmas väikestel lastel. See oli nii armas. Kuid kui see armas on, miks see siis siia jäeti, neil ei olnud isegi lapsi? Paistab, et igal majal on omad saladused.

Varsti oli õhtu. Kõik mööbel oli sisse toodud ja õigelt paigutatud, väljaarvatud see mööbel mis alles tuleb. Istusime onuga diivanil ja vaatasime telekat. Mulle tundus maja nii hubane. Olin päevast väsinud, ning otsustasin esimest korda minna uude tuppa uude voodisse magama. Nii tegingi.

Järgmise päeva hommikul, kui nautisin parasjagu kausitäis müslit hommikulauas, hõikas onu kuskilt mulle, et peab kiiruga tööle jooksma ja et ta on sisse maganud. Teadsin seda reaktsiooni juba ning tegin välgukiirusega talle võileivad. Pakkisin need ühte karpi ja andsin selle talle kui ta trepist alla kimas.

" Aitäh sulle, sa oled parim Anny! "
" Olgu, ole tubli. Tsau! "
" Tsau. "

Siis olingi uues majas üksi. Sõin lõpuni ja läksin välja jalutama,. Mulle tuli vastu üks minu vanuses tüduk, kohe haarasin võimalusest ning tegin taga juttu:

" Tere! Mina olen Anney, ma alles kolisin siia. "
" Tere. Ma olen Kadi. Kus majas sa siis elad ja kust sa siia tulid? "
" Ma tulin siia mitte vägakaugelt. Paari kilomeetri kauguselt. Aga ma elan seal. "

Näitasin näpuga meie maja poole,mis asus tänava lõpus. Tüdruk ehmatas ja tõmbus must eemale.

" Mis on? "
" Sa siis ei teagi? "
" Mida ma teadma peaks? "
" See mis seal majas kunagi juhtus on lihtsalt jube...

KUI LUGEJAIDSIIS EDASI. PALUNPALUNPALUNPALUNPALUN KOMMENTEERIGE KUI TE LOETE. päikest (#)