Vaatan sind, kuid teen näo nagu sind poleks seal.
Ma ei tohi öelda, et sind tean.
Pean väitma, et oled mulle täiesti võõras.
Kuigi see suur armastus mu südames lõõmab.
Me siiski oleme reaalselt võõrad.
Sinust eemal olles unistan sellest,
et oleksin ma su kaisus.
Aga mitte keegi ei tohi minu unistustest teada.
Need on küll unistused,
aga meie elame siiski maa peal.
Ja siis kui möödud sa minust,
su tüdruk sul ümbert kinni hoidmas,
siis tean et oma südant varsti maast taas ma
tükkidena korjan.
Kuid kui julgeksin sult paluda, siis paluksin,
et jagaksid tükikest oma armastusest ka mulle.
Ma tean, et see luuletus jätab sulle minust
hullu mulje.
Kuid palun ära viska sa mu armastust tulle,
isegi kui näed meie suhtes protsendilisi nulle.
Sa tekitad minus tunde,
nagu oleksin ma pime...
Ma ei näen mööda kõigest , mis valus.
Kuigi minu armastus sinu vastu ongi vaid ,
üks tobe valu!

Meeldib! 2