Kuid siis ühes mängus oli üks mees, kelle küsimus mulle südamerahu ei andnud. Ta küsis, kas keegi sooviks temaga alates sügisest suhelda, et ta on nõus isegi prügikasti välja viima. See tundus nii imelik ja huvitav kiri, et ma lihtsalt pidin talle kirjutama. See oli vist esimene kiri, mille mina mingile mehele kirjutanud olin.28.mail 2011 kell 14:05 kirjutasin talle, et see prügikasti välja viimine on ikka täiesti eriline küsimus ja et pidin lihtsalt sellele reageerima.Temalt sain kirja vastu 6 minutit hiljem. Ta oli vastanud kirjale teietades ning tundsin ennast kehvasti, et olin teda eelnevalt sinatanud. Kuid kuna kõik teised olid alati sinatanud , siis ei oska ju selle peale tulla, et ma kedagi teietama hakkaksin.Eriti temavanuseline, ta oli siis kõigest 19-aastane. Selles vanuses mehed ei teieta eriti internetis..Kirjutasin talle ka endast ning ta kirjutas mulle, et ka mina tundun täiesti erinev teistest minuealistest ja et heas mõttes. Vahetasime paarikümne minutiga paar kirja ja siis ta kirjutas mulle, et ei soovi mind liigselt tüüdata. Paari sekundi pärast saatis ta täpsustava kirja, et aga tema poolest võime ikka edasi suhelda. Ma siis kirjutasin talle, et kui tal soovi on, siis võib mind msn-i lisada. Ja kirjutasin n.ö saatusliku fraasi: "Kui on soovi veel oma elu, muresid ja rõõme minuga jagada" .Ja sealt algas meie lõputu jutumaraton, uskumatu ikka, kui palju võib msn-is rääkida, tunnid lausa lendavad nii et ei saa arugi :) Suhte alguse kohta saate huvi korral täpsemalt lugeda minu postitusest „Meie tutvumislugu rate.ee-s“

Kahe aastaga on palju juhtunud, nii head kui halba. Rate varasemates postitustes olen ka mõned neist kirja pannud. Praegu tunduvad meil üldiselt asjad paremuse poole minevat. Rolandil on uus töökoht, kus on normaalsed tööajad ning töö tundub ka olevat jõukohane.Nädalavahetused on nüüd vabad ja ilusate ilmade korral oleme nüüd grillimas käinud ning vihmaste ilmadega pannkooke teinud. Alati on terve suur kuhi pannkooke ja kuna teeme neid enamasti tühja kõhuga, siis ei suuda seda enne sööma hakkamist aimata, kui palju neid reaalselt on :D Ja siis vaatame „Tuvikesi“, vana hea klassika , mis alati naerutab :)

11.juunil saabub meil teine aastapäev. Eks elu läheb üle kivide ja kändude, on raskemaid aegu ja eks vahel on tunne ka, et võibolla ei peaks suhe nii raske olema.Et võibolla on midagi valesti ja äkki peaksime suhte lõpetama. Kuid ma olen jonnakas ja ei anna alla. Ma olen põikpäine jäär ja kui ma olen endale eesmärgiks seadnud, et me oleme elu lõpuni koos, siis ma teen kõik selleks, et mul õigus oleks. Teen kõik selleks, et eesmärk täidetud saaks. Meil on ju nii palju unistusi, ma lihtsalt ei suudaks neist loobuda. Ma tahan abielluda, kaksikud saada. Ja Roland on sellest teadlik ja pole kuhugi põgenenud :D Ma ei tea, kui palju üldse eesti mehi on, kes abiellumisest unistavad, ja veel minu vanuses. Meestel vist tihtipeale ( kui üldse) tuleb selline plaan kuskil 40-aastaselt. Siis saadakse aru, et võiks ju ikkagi stabiilseks jääda ja oma perekonnanime edasi kanda.Ma loodan, et kunagi saame Rolandiga koos olla muredeta. Või, realistiks jäädes, loodan, et rõõmude hulk on murede hulgast korduvalt suurem :)

Meeldib! 8