Tüdruk ... ja poiss .
On üks tüdruk kes alati istub pargis pingi peal, nägu metsa suunas.
Aga siis kuuleb ta kedagi kes tema selja tagant tuleb, ta pöörab ennast ümber, ja vaatab sügavatesse siniste silmade sisse.
Ta ei ole poissi varem näinud, ja kahtlustab, et ta on magama jäänud.
Nüüd istub ta tüdruku kõrval, ja räägib nagu ta on alati tüdrukut tundnud.
Tüdruk ei leia selles midagi imelikku, kuna ta tunneb enda sees soojust mida pole varem tundnud.
Soojust poisi vastu.
Poiss räägib õnnelikult, et ta on armunud.
Tüdruku süda jätab mõningad löögid vahele, tal on pisarad silmis, aga ta peidab neid poisi eest.
Poiss jätkab oma jutuga, et kui fantastiline see tüdruk on ja ilus ja suurepärane, kuid ta ei märka et tüdruk ei taha seda kuulda.
Kuid tüdruk kuulab ta ära.
Järgmine päev tuleb poiss tagasi ja räägib kui armunud ta on ja et ta armastab seda tüdrukut väga.
Poiss ütleb tüdrukule, et ta peab tüdrukule seda rääkima, aga ta on selleks liiga arg..
Järgmine päev räägib poiss, et ta tapab ennast kui ta ei suuda varsti tüdrukule rääkida, et ta teda armastab.
Tüdruk noogutab ja vaatab teises suunas, ja mõtleb, kes see mõrd on kes teeb nii, et tema armastatu ennast tapab?
Poiss tõuseb püsti ja läheb.

Tüdruk jääb pingile mõtlema.
Ta ei suuda kunagi poisile öelda, et armastab teda.
Ja tema armastatu armastab kedagi teist!
Mõtted jooksevad tal peas, ja ta tunneb midagi valusat..

Järgmine päev, nagu tavaliselt, tuleb poiss pingi suunas.
Aga ta näeb et midagi oli valesti.
Tüdruk lamab pingi peal.
Poiss möödub pingist, ja seisab selle ette , ja karjatab.
Tüdruk on näost valge, ja tema veenidest tilgub verd.
Poiss istub tüdruku kõrvale, ja ütleb talle vaikselt.Ma armastan SIND.

Ta on seal juba tundide viisi istunud.
Ta märkab, et tüdruk on midagi enda kõrvale, pingi peale kirjutanud:
Ma armastan SIND. Ma ei suuda elada mõeldes, et sa armastab kedagi teist. Ma pean sellele lõpu tegema. Ma ju armastan SIND.
Poiss muutub näost valgeks..
Miks ma seda talle ei öelnud.
Mis ma tegin?
..Miks..
Ta sirutab oma käe tüdruku noa suunas, tal ei ole midagi mille eest elada.

Ta tunneb valu.
Ja näeb tüdruku nägu enda ees..
Viirastusena.
Nagu ta oli pingi peal lamanud kaua aega tagasi.
Naeratades.
Kuid nüüd on hilja.
Nad on mõlemad läinud...aga õnneks on nad koos.





**Ärge kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad Ma oleksin pidanud ütlema..! aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele... Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile.

Meeldib! 4