Muusika on elu :: Päevikud

Muusika on õhk, mida igal hingetõmbel endasse sisse hingame ja muusika on meie ülim olemise viis. Muusika on iga sõna, iga päev me elust ja tunded, muusika on aeg, mille taga peidus on me elu. Muusika on meie olemise viis, hingehääl, olles, muutudes iga inimese jaoks sama tähtsaks ja üheks tema südamelöökidega. Muusika on rütm, mis kannab meid elus, hetkedest mööda ja sisse ja uude aega, homsesse.
Oleme muusikaga põimunud. Šoti rahvasõna ütleb, et kõik kaob peale armastuse ja muusika. Hingame muusikat, elamise, olemise, elu muusikat endasse igal hetkel, kui midagi teeme või tunneme, kui kohtume kellegagi, puutume kokku uue ja seniavastamatuga, teeme seda, mida kõige enam armastame. Muusikat ei või pidada ainult helideks, helide võnkumiseks, vaid ka see, kuidas end tunneme, on muusika, kui kirjutame luuletuse või teeme midagi, kohtume, elame - meie elu on muusika kui ainulaadne ja kordumatu elamus, ime, midagi ebamaist. Me lihtsalt ei pane seda tähele. Oleme eluga liiga kokku kasvanud, avastades ühel hetkel, et ei oska enam elada. Muusika aitab siis. Ja kõige huvitavam on see, et just kõige lihtsamad viisid on need kõige kaunimad, et ühtedes lihtsates nootides peitub kogu elu. Me leiame muusikas selle, mille oleme kaotanud, või olemise viisi, hingamise rütmi, et siis edasi minna, et osata elada.

Muusika on kõik, mida me ei jõua või ei julge olla, tahta oma elamise tuhinas. Michael Bublé laulab oma laulus „Song For You" nii: „Kuula seda meloodiat, selles on minu armastus peidus." Muusika on aeg, kõiksus, aimamatu kõiksus, lihtsus, ettearvamatus, mis suudab aastate möödudes veel me südant niivõrd sütitada. Muusika on elamise soov ja päev, milles on nii palju Päikest, soojust, veidi nukrust, et ergutada end elama, tundeid, meie sügavamat olemust. See üks päev võiks olla terve elu, sest selles on kõik, milleni püüdleme. Kuna muusikas, muusikat tehes või seda kuulates suudame olla me ise, olla südamepõhjast, õppides tundma ja vaatama südamega, siis on kõndimine, muusika südames, viis olla me ise.
Muusika on tundmuste ja ajaloo jada. Muusika, mida mängib Horre Zeiger BigBand, on svingiajastu kuld, milles peitub nii palju just selle aja ilu, siis elanud ja seda muusikat loonud inimeste tundeid, õnne, kurbust, nende hingamist. Muusika võib seda. Ta võib kanda endas aega, jäädes samas ise, püsides. Ja kui kuulata seda muusikat, siis võib unustada end elama. Ta kirjutab meie sisse sõnu, aega, et oskaksime olla. Muusika on elu muusika.
Muusikat loob meie süda, kes kõike, millega puutume, põimib aega ja meie sisse, muutes meid natuke valulikuks, ja muusika ravib aega me sees. Muusikal on taoline imetabane võime haarata meid kaasa ajas, aegades, sajandites, eludes tantsima. Kui me vaid oskaksime mitte avada silmi liiga vara ja kui me vaid usuksime rohkem oma südant, kes teab kõiki maailma vastuseid.

Autor: Kristiina