Kui karge öö mu aknad puhtaks pesi
ja süütas külmad tähe-LED'id laes,
Sind ootasin, et olla kahekesi.

Siis lumelilli õitses meie aeg.
Neid murdsin vaasi,
vaikselt katsin laua.
Kaks tassi jääst,
kann auras igatsust.
Ma oot’sin igaviku
(see ei olnud kaua),
et nautida saaks igat vaikust Sust.

Sa lõpuks tulid,
virmalised pilgus,
küll mõned hõõgvel haavad sinus veel…
Meid peegeldasid vee kõik
hangun’d killud
ja keerles mõtte õielehti tees.

Ei kõnelenud, lumekirsse sõime,
nii värskeid nagu korjata võib öö.
Sa minnes taskurätti tegid sõlme,
kui külmas taevas lehvis koiduvöö.

Kurivalguke Ehk Tige Ensüüm

Meeldib! 1