Elu on kummaline.
Mida rohkem ma tema üle mõtlen, seda
kummalisemaks ta muutub.
Millest see eluigatsus?
See on mäng, mida keegi ei võida.
Elada tähendab rängalt töötada ning valusalt kannatada, kuni raske vanadus
roomab meie peale
ja meie käed vajuvad kustunud lõkete
külma tuhka.
Elada on raske.
Piinav on inimese esimene sissehingus,
piinas heidab vana inimene hinge ja
kõik inimese päevad on täis vaeva ja
kurbust.
Kuid Surma avatud käte vahele läheb ta
komistades, kukkudes, üle õla tagasi
vaadates ja viimse võimaluseni
võideldes.
Ometi on Surm sõbralik.
Ainult Elu teeb haiget. Ja siiski me
armastame Elu ja vihkame Surma.
See on väga kummaline...

Meeldib! 2