kord ostis üks vana ja auväärne abielupaar suure ja küllaltki halvas korras maja.Lõpuks sai maja elamismiskõlbikuks ja uued elanikud võisid sisse kolida.Mees oli naisele pööningule omaette toa teinud.Naine oli õnnelik ja hakkas end uues toas sisse seadma.Õhtul, kui naine öökappi korrastas, leidis ta sealt imeliku vihiku.Seda lugedes sai naine aru, et see oli olnud eelmise omaniku päevik.Päevikut sirvides avastas naine, et käekiri muutub järjest inetumaks ja leheküljed olid niiskusest kokku tõmbunud.Naine luges siiski välja järgmist: ,,ma loodan, et kunagi keegi seda päevikut loeb.Ma palun tal siit majast kiiresti lahkuda.Siin kummtab vanem, punaste silmadega mees....

Naine karstis veidi, kuid proovis siiski uinuda.Ta ärkas keskööl ning tema ees seisis mees,keda päevikus oli kirjeltatud.Kummitus oli vihane ja tal oli kirves käest,Naine hüüadis appi, kuid tuba oli teiste omadest kaugel ja keegi ei kuulnud teda.Kummitus mõrvas jõhkralt nii perenaise kui ka peremehe.

Proua parim sõbranna kurvastas nende surma üle väga ja pärast matuseid lukustas end sõbranna tuppa.Oli juba õhtu, kui ta leidis päeviku ning taipas, kuidas tema sõbranna ja tolle mees surma olid saanud.Äkki kuulis ta lähenevaod sammme ja tema ees seisis seesama kummitus.Ta mõistis, et tal pole pääsu. kuid ta soovis kummituse hävitads, et rohkem inimesi ei kannataks.Naine lükkas õlilambi maha ja mõne hetke pärast oli terve tuba leekides.Sellest ajast peale pole kummitusest midagi kuuldud.

Meeldib! 4