Me suhtleme iga päev, alates sünnihetkest. Tundub, et ei ole midagi igapäevasemat ja lihtsamat kui suhted mehe ja naise vahel. Samas ei ole midagi keerulisemat, nagu räägib ka statistika – üle 70 protsendi abieludest lahutatakse.

Enamik abiellujaid usub, et just selle inimesega elavad nad õnnelikult elupäevade lõpuni. Mõne aja möödudes tungib sisse argipäev ning üksteist hakatakse võtma iseenesestmõistetavalt, unustades ära, et teine inimene on ime. Ime, et just see inimene kogu maakera ligi kuuemiljardilisest inimperest on otsustanud veeta oma päevad, ööd, kuud, aastad, aastakümned minuga!

Selleks et luua toimivat ühendust mehe ja naise vahel, on vaja tarkust, taipamaks, mis on naiselikkus, mis mehelikkus ning kuidas neid omadusi vastastikku üksteist ja oma suhet rikastavalt ja tugevdavalt kasutada. Milles seisnevad naise ja mehe erinevused? Kui kõrvale jätta füsioloogia, siis erinevad naised ja mehed suuresti selles, kuidas nad kogevad elu ja suhestuvad maailmaga.

Naisel on vaja rääkida. Mehel segamatult mõelda. Naisel on vaja ennast tühjaks rääkida: ta alustab kusagilt kaugelt ja võtab hoogu, et asja tuumani jõuda. Mees tavaliselt kuulab kolm minutit, pakub välja lahenduse ning mühiseb minema. Naine aga ei ole jõudnud probleemile veel ligilähedalegi. Armastus ei ole pelgalt tunne, armastus on tegu. Üheks armastuse praktiliseks “mõõdupuuks” on soov ja võime teist segamatult kuulata. On üsna lihtne testida oma armastust: proovi, kas jaksad kuulata armsat inimest kolm tundi järjest!

Kuulamine on õpitav ja harjutatav ning see oskus tuleb kasuks igas suhtes nii meestele kui naistele. Veel parem, kui valdad süvakuulamise ehk empaatilise kuulamise kunsti: kui suudad kuulata ka seda, mis on sõnade taga – mida teine võib sel hetkel, kui ta ennast sinuga jagab, tunda ja vajada, mis tema südames elab. Oskus ja suutlikkus partneri tunnete ja vajadustega ühendust luua lähendab partnereid üksteisele ning aitab luua või taastada sügavat mõistmist ja hingelist sidet. Süvakuulamise eelduseks on, et mul on siiras huvi teise inimese ja tema kogemuse suhtes ning minu südames on nii palju armastuseruumi ja avatust, et ma suudan valulikult reageerimata kuulata ka asju, mis minu või meie suhte kitsaskohti puudutavad. Humanistliku psühholoogia “isa” Carl Rogers on kirjeldanud empaatilise kuulamise mõju järgmiselt: "Kui keegi tõesti kuulab sind hindamata, püüdmata võtta vastutust sinu eest ning üritamata sind vormida, siis tundub see pagana hea… Kui mina olen kuulanud ja mind on kuuldud, olen ma võimelinetajuma maailma uutmoodi ja liikuma edasi. On imetlusväärne, kuidas asjad, mis tunduvad lahendamatud, muutuvad lahenduvateks, kui keegi kuulab. Kuidas segadused, mis tunduvad selgitamatud, pöörduvad suhteliselt selgelt voolavateks voogudeks, kui sind on kuuldud."

Kas meestel sobib olla empaatiline?

Igas mehes on naiselikke jooni ja igas naises mehelikke. Vaja on neid endale teadvustada ja kasutada vastavalt olukorrale ning ajastusele. Kui mehed üldse ei tunnista oma niinimetatud pehmeid jooni, siis muutuvad nad puiseks ja kivistunuks. Kui naised ei tunnista oma mehelikke jooni, siis muutuvad nad abituks ja sõltuvaks. Olenemata sellest, kas me oleme sündinud mehe või naise kehas, on meis kõigis see, mis meid ühendab: ühised universaalsed vajadused. Nii mehed kui naised vajavad lähedust, armastust, mõistmist, toetust, turvalisust ja muud sellist.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei muuda empaatiline kuulamine inimest nõrgaks, pigem vastupidi. See aitab juurduda omaenda keskmes ning olla tasakaalukas, autentne, aus, avatud ja teadlik oma tegudest ning nende tagajärgedest. See kõik tuleb kasuks nii meestele kui naistele. Et ennast avada, oma südames toimuvat maailmale näidata ning teise südamega ühendust luua, on vaja suurt julgust ja valmisolekut olla haavatav. Selles seisnebki inimese sisemine tugevus, olgu ta siis mees või naine. Meestel võib olla raskem ühendust saada oma “pehme poolega”, sest meie kultuurikontekstis on mehi pisieast peale kasvatatud olema “tugevad ja tundetud”.

Mehel on vaja mõelda

Naistel on tugevam intuitsioon, meestel loogika. Enne tegutsema asumist on mehel vaja mõelda. Teinekord võib tunduda, et mõne lihtsana näiva ülesande juures mees jääbki mõtlema ja naine muutub kärsituks: “No kui kaua ühe käterätinagi ülespaneku üle ikka võib mõelda!” On vaja arvestada üksteise iseärasusi meeste ja naistena ning lasta mehel segamatult mõelda. Suhete saladus seisnebki selles, et ei ole mõtet teha niinimetatud õigeid asju, kui seejärel on suhted rikutud ja osalised rahulolematud. Mis kasu on perfektselt ülesriputatud käterätinagist, kui abikaasad pärast seda kuu aega ei suhtle või ainult turtsuvad ja torisevad üksteise peale?

Õnn peitub suhetes. Nii ka õnnetus! On vaja teha kõiki asju sellise kavatsusega, et suhted muutuksid paremaks. Mis mõtet on teha midagi, mille tagajärjel suhted halvenevad ja valitseb vastastikune rahulolematus? Mis mõte on “õigesti” tehtud teol, kui pärast seda on suhted nässus? On vaja teadlikult valida, kas ma soovin, et mul oleks õigus, või tahan ma tähendusrikkaid ja lähedasi suhteid – mõlemad korraga ei ole võimalikud.

Tihtipeale otsime parnterit, kes sobiks tähtkuju, iseloomuomaduste, huvide või muu poolest. Ei ole olemas ideaalset sobivust! Me oleme erinevad ja see teebki üksteisega koos elamise huvitavaks. Kui oleksime täiesti sarnased, siis ei oleks huvitav. Inimene vajab vaheldust, see on põhjus, miks me armastame reisida, kogeda uusi asju ja nii edasi. Miks me siis suhetes püüame dresseerida kaaslast oma soovide ja tujude järgi, teha teda endasarnaseks? Vaja on hoopis kohaneda ja mitte provotseerida partneri alateadlikke negatiivseid külgi. Tuleb õppida neid aktsepteerima ja armastada teist tingimusteta just sellisena, nagu ta on. Ei ole vaja tahta teha mehi naistesarnaseks ja vastupidi. Õppigem elama üksteise erinevustega ja neist rõõmu tundma. Tervet inimest erinevused rõõmustavad, haiget ärritavad!

Selleks et tõepoolest jõuda rahujalale teise erisustega, mis mind torkavad, on vaja teha sisemist tööd iseendaga. Üks võimas vahend enesega tegelemiseks on eneseempaatia ehk iseenda süvakuulamine ja ühenduse saamine sellega, mida mina tunnen ja vajan.

Kerge on öelda, et tuleb teisele anda see aeg ja ruum, mida ta enda väljendamiseks vajab. Alati aga ei ole mul endas avarust, et teist kuulata. Siis on vaja kasutusele võtta ausus. Siinkohal ei pea ma silmas kriitilist ausust, vaid pigem vastutuse võtmist enda tunnete, mõtete, reaktsioonide, vajaduste ja soovide eest ning nende väljendamist. See võiks kõlada näiteks nii: “Tead, kallis, ma näen, et sul on mure ja sa tahad seda jagada (kahe inimese vahelise silla ehitamise ehk ühenduse loomise esimene samm – teise inimese suhtes mõistmise näitamine), samas olen ma hetkel väsinud ega suuda sulle nii kvaliteetset tähelepanu pakkuda, kui ma sooviksin (ühenduse loomise teine pool – iseenda aus väljendamine). Kuna ma hoolin sinust ja meie suhtest, siis kuidas sulle sobiks, kui ma praegu pikutaksin 15 minutit ja seejärel kuulaksin sind? (Konkreetne ettepanek, mis arvestab mõlema poole vajadustega).”

Kooselamise kunst seisneb selles, et luua erinevuste ühtsust: aktsepteerida üksteise erinevusi ja põimida need ühiseks kauniks ja rikkalikuks kooselukangaks.