Vaikselt poeb ta põue
koos oma nukruse ja hallusega.
Vaikselt ilmub ta õuele,
märkamata ja tasa.

Vaikselt hakkab korduma taas,
see sügise vine peale säravat suve,
Vaikselt lendlevad lehekesed maas,
ning maapinda kaunistab veetlev pune,

Ning meeli haarab mänglev vihmapiisk,
Mis vaikselt kaob sügise hallusesse.
Kuid tegelt ka sügise hämarus siiski,
suudab olla omamoodi kaunis.

Meeldib! 1