Haldjate naerust
on sündinud allikad -
eluandvad, rõõmuandvad.
Seal nad siis kümblesid
kuuvalgel ööl,
kuulates sirtsude sirinat,
kastetilkade kahinat;
vetevaimuga vallatlesid.

Haldjate nutust
on sündinud sood -
siis, kui raiuti maha kõik metsad,
rüüstati salud, mürgitati maa.
Polnud siis kusagil kohta,
kus elada.
Polnud linnulgi pesa punuda,
kitsetallel end kosutada.

Vetevaimud jäid haigeks
ja haldjate kurbus
kogunes kõrkjate kaitse alla,
sookailude vahele

Meeldib! 1