Palun vabandust ! - Kiire on olnud ja on edaspidi ka, aga ma proovin veidi tihedamini seda teha, tõesti proovin.
8.
„Anna andeks, ma ei tea, mis mul hakkas.“ Surus ta oma huuled õrnalt vastu minu pead. „Sa tõesti arvasid, et ma olen nii silmakirjalik ja tulen siia sinu juurde, ise teades, mida sa minu vastu tunned?“ Kuivtasin näol olevaid pisaraid. „Ma ei tea, ma tõesti ei tea.“ Peitis Alex oma näo minu juustesse. „Kus su ema on? Mis siin toimub?“ Sättisin end näoga tema poole. „Ema on kuskil tööreisil ja ma ei tahtnud seda võimalust käest lasta, et mul on vaba pind.“ Mängles ta suul kaval naeratus, ta tõusis püsti ja aitas ka minul püsti tõsusta. „Alex sa ütlesid, et sa oled puhas. Miks sa valetasid?“ Tõmbusin temast veidi eemale ja pöörasin talle selja, mulle tegi haiget, et ta mulle nõnda valetanud oli. „Ma olengi, ma olingi kui seda ütlesin, lihtsalt asjad muutusid ja ma ei suutnud enam vastu panna. Ma suudan lõpetada, kui ma seda tahan, kui sina seda tahad.“ Tuli ta minu juurde ja põimis oma käed ümber minu. „Ma ei taha, et sa teeks midagi vaid minu pärast, ma ei taha, et sa minust sõltuks.“ Tõmbusin temast taas eemale, ma ei suutnud kainelt mõelda, kui ta mulle nii lähedal oli ma pidin säilitama oma kainet mõistust. Ma ei tohi teha neid samu vigu, mis Kristjaniga.
„Kõik saab korda, kui sa vaid minu kõrvale jääd.“ Vaatas ta mulle siiralt silma, ta mõtles seda tõsiselt. „Alex, me hakkame minema, me tegime siin veits korda ka ja värki. Näeme homme!“ Hüüdis keegi suurest toast. „Ja-jah.“ Vastas Alex. „Alex, ma tõesti ei tea.“ Vaatasin närviliselt toas ringi. „Maria, ma ei tahagi, et sa oleksid minu kõrval kohe nii, lihtsalt ole minu kõrval, ükskõik kuidas.“ Haaras ta minu käed enda pihku. „Me peaks siin veidi korda tegema.“ Püüdsin teemast kõrvale kalduda. „Ära muretse, küll siin kõik korda saab, sa peaks pigem koju minema.“ Lasi ta minu kätest lahti ning haaras mind enda embusesse. „Ma helistan sulle õhtul.“ Suudles poiss mind veel laubale ja saatis mind ukseni.
Ma olin õnnelik ja rohkem veelgi. Esiteks ta tuli mind otsima, teiseks ta tahtis minuga koos olla ka olenemata sellest, et ma võin ühel päeval talle haiget teha ja kolmandaks ma tundsin tundeid, mis kuulusid kummagile neist. Ma püüdsin kõigest väest tunda kindlaid tundeid just ühe kindla inimese vastu ja selleks inimeseks oli Alex, ta tundus nii õige. Ilmselgelt seepärast, et ta oligi õige, teist varinati lihtsalt polnud. Kõndisin koju tagasi ja heitsin pikali olin liiga väsinud, et midagi muud teha.
Esmaspäev.
„Maira, kooli!“ Äratas ema mind uksevastu koputamisega. „Mhm.“ Mõmisein midagi uniselt vastu ja pöörasin teise külje. Olin ligi pool tundi maganud, kui kuulsin tüütut mobiilihelinat. „Mhm.“ Mõmisesin samamoodi, kui enne. „Ärka ülesse nüüd.“ Kostus mulle kõrvu mahe hääl ja hetkeks mõtlesin juba, et ma ikka veel magan. „Tõsiselt hea uni.“ Naeratasin kergelt ja avasin silmad. „Maria, tõuse ja sära.“ Ütles too hääl taas. „Kuidas soovid.“ Lõpetasin kõne ja tegin end kooliks korda.
„Maira, vaata see biloogia töövihkus see ülesanne.“ Alustas Kedli minuga juttu, kui õpetaja klassist sisse astus. „Maria, sind oodatakse uksetaga.“ Vaatas ta mulle kuidagi kaastundlikult otsa. Panin asjad kotti, tõstsin koti ühe sagan õlale ning kõndisin klassist välja. Minu ema seisis seal, seljaga minu poole. „Ema, mis juhtus?“ Vaatasin oma ema kahtlaselt. „Maria, mul on nii kahju.“ Pööras ta end näoga minu poole, liikus mulle veidi lähemale ja kallistas mind tugevalt. „Ema, mis on?“ Hakkasin juba kartma, kuid kallistasin teda vastu. „Mul on tõesti kahju, sa pead nüüd tugev olema, väga tugev.“ Tugevdas ta oma haaret ja siis lasi minust lahti. „Alex-iga juhtus õnnetus. Ta ema teatas mulle, et ma sulle teataks, asi on tõsine.“ Olid ema sõnad katkendlikud ja vaevalised. Ma ei öelnud midagi, lihtsalt seisin ja vaatasin ema, ta pidi praegu valetama, see ei saa nii minna. „Alex oli kodus olnud ja midagi oli juhtunud ning kui ta ema koju jõudis leidis ta poisi oma toast, näost valgena ja teadvuseta.“ Püüdis ema mind taas oma kätevahele tõmmata, kuid ma keeldusin. „Ma tahan teda näha!“ Haarasin maha kukkunud koti taas õlale ja tormasin koolimajast välja, mind ei huvitanud, kas ma pean haigla minema jala või mitte, ma pidin lihtsalt teda nägema.
„Tere.“ Ütlesin koridoris istuvale Alex-i emale. „Maria, enne kui sa lähed.“ Peatas ta mind. „Alex ei pruugi sind ära tunda kohe.“ Tõusis ta püsti ja seisis minu kõrvale. „Mis mõttes?“ Ei saanud ma aru. „Arstide sõnul on Alex-il mäluga probleeme, see võib olla ajutine ja ta ei pruugi kõiki inimesi ära tunda, tegelikult ei tunne ta enamus inimesi ära. Lihtsalt ära satu paanikasse.“ Silitas ta õrnalt minu õlgu ja siis lasi mul palatisse minna. „Alex.“ Naeratasin, kui teda voodis lamas nägin. Ta avas aeglaselt silmad ja jälgis mind uurivalt. „Emma, sina?“ Küsis ta kui talle lähemale jõudsin. „Ei, ma olen Maria. Kas sa ei mäleta mind?“ Haarasin ta käest, kuid ta tõmbas selle eemale. „Ei, ma ei mäleta sind. Kes sa oled?“ See tegi haiget, rohkem kui ma arvatagi võisin, ta ei mäletanud mind.
Tere.